Arvustus: Laurel Halo elavana Tallinnas - põnev ja hirmuäratav
KultuuriKatel Stalker Festivali Stuudiõhtu 6.detsember 2013   Tsoon Avanes Armastatud filmimeister Andrei Tarkovski jättis endast Eestisse jälje maha. Nimelt Kultuurikatlas filmiti Stalkeri võtmestseen, kus avanes tsoon müstilisse maailma. Isegi nüüd kui filmist on möödas mitukümmend aastat, juhtub harva midagi seletamatut ning tsoon avaneb justkui võluväel. Nii juhtus ka sel reedel kui kummalistel Kultuurikatla keldrikorrustel kogunesid erinevad eksperimentaalsed nii heli- kui ka visuaalkunstnikud.   Toimumispaik oli huvitav – tegemist oli justkui ehitusplatsiga, kus öösiti toimuvad teknopeod. Baari taga roomasid ussid ja tõid külmade betoonseinade vahele sooja. Muusikast väheks ei jäänud, sest saale oli lausa kaks – Helistuudio ning Makerlab. Visuaalkunstnikud olid teinud väga hea töö, sest värvi ning valgusmängud lisasid enamgi müstikat.   Esinejaid oli nii Eestist kui ka väljast, aga enim tähelepanu tõmbas peaesineja Laurel Halo USAst. Ta on andekas Brooklyni eksperimentaalskene muusik, kelle twisted muusikas on mutanteerunud energia mis on tihti inspireeritud häirivatest psühholoogilistest eksperimentidest. Seda peegeldab hästi tema debüütalbumi „Quarantine“i kaanepildiks valitud „Harakiri School Girls“. Laureli muusikat iseloomustab killustatus, veidrad sämplid ja tulnuklikud meloodiad. See kehtib ka tema uue albumi „Chance of Rain“i kohta, seekord on tema looming kristalliseerunud abstraktseks teknoks.   Laureli muusika on alati sünge, see sünnib tal loomulikult, ta on kunagi isegi maininud, et tema pereliinis on pikk ajalugu vaimuhaiguste ning enesetapmistega. Pikisilmi oodati kuni kell lööb 1:15 ja lavale asub Laurel. Enne kütsid rahvast kuumaks mitmed kodumaised artistid nagu näiteks Rabimilia. Nende muusika oli elektrooniline jam, mida saatis muidugi psühedeelsed visuaalid. Ka teises Helistuudio saalis toimusid erinevad ajuoperatsioonid. Põneva ning veidra elamuse pakkusid ka Joel Tammiku ning Nuno Correia duo Baltic Diving Co süvaveetekno, mida saatis Taavi „Miisu“ Varmi visuaalne lahendus.   Laurel Halo elav esitus oli vägev, heliepitsentris olid ikka veidrad sämplid mis keerlesid psühedeelias. Tsoon avanes, kõik pusletükid paiskusid laiali. Salakavalad perkussioonid ja hübriidrütmid, põimusid sünteetilised figuurid – nagu tants läbi õudusunenäo. Oli tunda kuidas piirid aja ning ruumi vahel sulasid ja helimaastik oli kui metall mis aina venis ning sulas nagu ajud plasmas. Laurel Halo oskab seosetud fragmenteeritud droonid ja katkised bassikäigud kokku üheks tervikuks luua. Seda kõike elavas esituses näha oli põnev ning isegi hirmuäratav.   Eksperimentaalkunstnike kokkutulek tegi stuudioõhtu külastamisväärt ning järgmine aasta lubatakse juba täies mahus Stalker Festivali. Loodame, et tuleb taas palju ägedaid artiste kokku ja veel palju rohkemat!   Kes vaatleb vahtu, lahendab müsteeriumi. Kes aga vaatleb merd, on sellest lummatud.  
