Arvustus, Igor Garšnek: Monumentaalse „Sõjareekviemi” võimas ettekanne
20. sajandi muusikaloos on vähe nii monumentaalseid suurteoseid, mille mõju mitte ainult omas ajas, vaid ka järgmisel sajandil annaks võrrelda Benjamin Britteni „Sõjareekviemiga” (1961). Wilfred Oweni painajalikult sõjavastased luuleread koos ladinakeelsete reekviemitekstidega, väljendusjõuliselt dramaatiline muusika ning tavatult suur esituskoosseis (kolm solisti, kammerorkester, sümfooniaorkester, segakoor, poistekoor ja orel) moodustavad kokku nii vägeva kõlaterviku, mis kuuekümnendatel rabasid isegi selliseid muusikahiiglasi nagu Igor Stravinski ja Dmitri Šostakovitš. Britteni „Sõjareekviemi” tavatult suur esituskoosseis koos erakordselt nõudliku partituuriga on ilmselt põhjuseks, miks nii vähesed dirigendid riskivad seda poolteist tundi kestvat suuroopust kontserdilavale tuua. Ma vist ei liialda eriti, kui ütlen, et nüüdsegi ettekande esituskoosseisu kokkupanemine meenutas vist mingit üldmobilisatsiooni – meie ERSO (mis jaotus kaheks orkestrigrupiks), segakoor Latvija (muidugi Lätist), särav sopran Svetlana Kasjan Venemaalt ning tämbraalselt mehised solistid Paul Nilon (tenor) ja Gavin Carr (bariton) Suurbritanniast. Dirigent Jan Latham-Koenig on samuti Suurbritanniast pärit. Parimatest parimad, kuna „Sõjareekviemi” ettekanne teisi alternatiive ju ei võimaldagi. Kõnealuse kontserdi eelreklaamist võis lugeda, et dirigent Jan Latham-Koenigit peetakse Britteni „Sõjareekviemi” spetsialistiks, kes on seda suurteost pikki aastaid mitte ainult juhatanud, vaid järjekindlalt ka partituuri üha varjatumatesse detailidese süvenenud. Hiljutise esituse üldmuljet kõige suuremas plaanis hinnates oli seda tõesti igast taktist tunda – Jan Latham-Koenigil oli igatahes väga terviklik esituskontseptsioon. See puudutas nii osadevahelist tempolist sidusust, kooride-solistide-orkestri omavahelist kõlalist tasakaalu (mida nii suure esituskoosseisu puhul on väga raske saavutada!) kui selgelt väljajoonistuvat muusikalis-dramaturgilist arengukaart. Just see viimane on „Sõjareekviemi” ettekande puhul ülimalt oluline ning antud juhul väljendus see eeskätt veenvalt ettevalmistatud kulminatsioonides. Aga ka üldises dünaamikarežiis, kus oli tunda n-ö meisterlavastaja kätt ja kõrva. Nii ettekandeliselt kui sisuliselt on Britteni „Sõjareekviemi” kuus osa n-ö erinevas dramaturgilises kaalukategoorias. Ja seda nii muusikaliste karakterite väljendusskaala (mis ulatub traagilisest lüüriliseni) kui tekstilises mõttes (mis on ka väga oluline!). Nii oli IV osa „Sanctus” nüüdsel kontserdil kantud positiivsest energeetikast, mida eriti väljendusrikkalt toonitas just segakoori mažoorelt juubeldav karakter. Ka järgneva „Agnus Dei” esituslik arengukaar kujunes tenori-segakoori ansamblis oma väljapeetud tempodega voogavaks ja voolujooneliseks.See-eest „Dies irae” ähvardav viimsepäevakuulutus (siin peab tunnustavalt ära märkima Latvija koori väga täpset artikulatsiooni ja jõulist süllaabikat!) ning lõpuosa „Libera me” kurjakuulutavad kõlapöörised on selle teose karakterite skaala teises äärmuses – kord oma plahvatuslike kulminatsioonidega, seejärel depressiivsesse sisekaemusse süüvides. Selles mõttes mõjus üsnagi ängistavalt (aga muidugi artistlikult esitatuna) tenor Paul Niloni ja bariton Gavin Carri lõpuduett, kus Wilfred Oweni tekstis on juttu sellest, kuidas sõjatandril üks laip oma tulistaja ära tunneb ja ütleb: „Ma olen see vaenlane, kelle sa tapsid, mu sõber.” Kui midagi-kedagi kõnealusest „Sõjareekviemi” ettekandest veel eraldi välja tuua, siis kindlasti ERSO puhkpillirühma oma perfektse artikulatsiooniga. Aga ka vene noorukest sopranit Svetlana Kasjani, kelle vokaalne ampluaa ulatus meisterliku veenvusega artistlikust traagikast kandvalt lüüriliseni.
