Arvustus, Tõnu Pedaru. „Leke”: mis juhtub, kui minister astub tagasi...
Tõsi, üks asi siiski! Enne veel, kui härra leiab lõpuks mugavaima asendi püstoli sisu enda pihta tühjaks pritsida, tahaks ta ju, nagu ilmselt iga mees, ikkagi teada ja osa saada sellisest olulisest asjast siin ajalikus olemises, et – kuidas on olla prostituudiga sedapsi. Tõmba aga traati ja kutsu lits kohale. Ning selle tõmbega läheb lahti. Eksministri ümber hakkab kogunema lihtrrahvas. Ehk siis – mitte küll otse abiks ja moraalseks toeks. Rahvas tiirleb kui raisakotkad saagi ümber, kamp kelme ja sulisid, kes ühemõtteliselt tahavad härra paljaks röövida. Näed siis, mis lihtrahvaga suhtlemine endaga kaasa toob!   Ministrite tagasiastumine on meil sel aastal olnud ülderutav teema ja inspireerinud kodumaist teatriskenet nii kiirreageeringuga (NO-teatri poliitiline hüsteeria mõni aeg tagasi) kui tekitanud ilmselt juhuslikumat laadi kokkusattumise, nagu “Leke”. On ju tegemist pigem business as usual asjaga – lavastaja Hendrik Toompere jr on katalaanist menuautori Jordi Galcerani “maaletoojana” varem juba kaks näidendit autorilt lavastanud. Ning „Grönholmi meetod“ ja „Cancun“  jooksevad praegu veel edasi.   Muide, “Lekke” esietendusel 8. detsembril ei paistnud kohal olevat ei äsja kohalt lahkunud Rein Langi (kelle osaluseta muidu ei kujutanud ette ühtegi esietendust või esilinastust) ega ka uut kultuuriministrit Urve Tiidust. Kui palju poliitilise elu päevakajalisust või üldse viiteid meie oma elu-olu konteksti peaks me hispaania-katalaani autori näidendist üles noppima? Kui annab võrrelda, miks mitte. Enam kui 100 aastat on kulunud sellest, kui noor-eestlane Gustav Suits meie eurooplaseks saamise olulisust kuulutas, aga eks me maarahvana ikka veel otsime seda kohta, neid mõõtmeid ja piire. Vaata allpoolt, mis Draamateater "Lekke" sisust oma leheküljele lekitanud on. Sest siin on oluline olla mitte süžeepoolt paljastav ärarikkuja – spoiler, vaid pigem poolthoidev boiler. Soojas vees on mõnusam olla ja mõtelda.  Küsimus on, et kas võttagi tükki vahetult, kelmikomöödia, musta huumori krimkana, pigem mõnusa meelelahutusena? Või kaevuda kulm kipras, kirka käes kuhugi ning otsida midagi sügavamat? Esimene variant on kindlama peale minek, ja tundub, et sellisena veab pea lõpuni suurepäraselt välja. Tõsi – karastunud krimkade ja kelmilugude tarvitaja vahest nii üliväga ei üllatugi, aga mine tea. Esimene vaatus, kui kõiki kaarte lauale ei laota, veel enam pöörama ei hakata, haaras ehk taganjärele vaates isegi enam. Lõpulahenduse paljastused-pöörded tõmbavad oodatult loosse hoo sisse, aga samal ajal tõstavad ka vaatajanõudluste panuseid. Ning lõpuks tundub, et tahaks tordile veel üht puändi-kirsikest.   Otsime seda justkui veel üht puudu olevat sammukest õnnest (mitte küll tingimata happy end'ist) lavale paigaldatud videoekraanil kuvatud Merle Palmiste näost – füsiognoomia finaaali hetkel ei reeda muud kui rahuolu. Oleks oodanud väikest vihapisarat või kasvõi üllatushetke. Olgu, jätame, jääme rahule.   Oli tegelikult väga kosutav õhtu – ja näitlejateansambel tegi, küll oodatult, suurepärase esituse. Mõistagi Jan Uuspõld oli taas Jan Uuspõld. Ja Merle Palmiste – esimeses vaatuses lihtsa halli hiireneiuna isegi väikest viisi üllatav, teises daamina see, keda paljud ehk tahavadki näha. Kaunid kleidid, meigid jne. Lavastuse rütm, saatemuusika ja lavakujundus moodustasid tervikliku toestiku sobiva õhustiku kujundamisel ja sisu edastamisel. Draamateater on “Lekkega” lisanud oma repertaari järjekordse musta komöödia/kelmiloo. Järjekordse menuki, pakuks. “Leke” on Garcelani originaalis “Fuga”. Tänapäeval kui interneti võlumaailmas guugeldada või youtube'ist otsida, leiab sealt huvitavat võrdlusmaterjali. Vaadake klippe, kus sama asja on mujal tehtud. Lihtsalt karakterite lahendused on huvitavad vaadata ja võrrelda.   Leke Autor Jordi GalceranLavastaja Hendrik Toompere jrKunstnik Riina DegtjarenkoOsades Merle Palmiste, Marta Laan, Jan Uuspõld, Sulev Teppart(külalisena), Lauri Kaldoja (külalisena). Ministri korruptsiooniskeemid on ajakirjandusse lekkinud. Ja ta on hiljuti naisest lahku läinud. Enesetapumõtteid haududes istub mees oma luksusvillas ja ootab oma viimaseks kaaslaseks tellitud eliitprostituudi saabumist (aga ukse taha tuleb hoopis gaasipõletikaitsete müüja). Ei-ei, see pole valimisteaegne kõmu-uudis mõnest eesti portaalist, vaid nõnda algab tuntuima katalaani komöödiakirjaniku Jordi Galcerani näidend „Leke“. Edasi juhtuvat aga lihtsalt ei saa ega tohi ära jutustada – sest publikut ei või ilma jätta kogu põnevuse, ootamatuse ja äratundmise mõnust! Pealegi juhtub seal nii peadpööritavalt palju ja naljakaid asju.Kes on näinud Eesti Draamateatris Hendrik Toompere jr lavastusi „Grönholmi meetod“ ja „Cancún“, tunneb Galcerani kavalat käekirja. Ta alustab argisest ja ühiskonnas aktuaalsest olukorrast, kasutab aga siis kogu oma suurejoonelist koomikaressursside varu, et pakkuda vaatajale nii kimbatust kui ka naudingut: mitte miski pole päriselt nii, nagu esmapilgul paistis.Jordi Galceran (sündinud 1964) on katalaani näitekirjanik, stsenarist ja tõlkija, kes kirjutab nii katalaani kui ka hispaania keeles. Ta on viimase viiekümne aasta edukaim katalaani komöödiaautor, kes on Hispaanias pälvinud mitmeid teatriauhindu ja kelle teoseid mängitakse väga paljudes riikides. Galceran on ise öelnud: „Minu meelest peab teatri ülesandeks olema meelelahutus. See tähendab vaataja väljarebimist tema reaalsusest ja tema toomist maailma, mille sina oled tema jaoks loonud. See ongi meelelahutus, ajaviide. Meelelahutus pole sugugi lihtne. Vahel öeldakse, et kui etendus lahutab meelt, siis on seegi hea, nagu oleks see tühiasi. Publiku meelt lahutada on väga raske. Kõige raskem on poolteist tundi järjest publikut pinges hoida. Kui sa sellega hakkama saad, tuleb kõik muu pealekauba: kui tahad, võid lisada mõtisklusi ja rääkida oma lapsepõlvest.“ (Katkend Eesti Teatri Agentuuri hispaania ja katalaani näidendite kogumikus 2013. a ilmunud „Lekke“ eessõnast.)   Esietendus 8. detsembril 2013 suures saalis.  
