Veiko Õunpuu: kuidas on õige selle piiratud eluga toimida?
Kuidas elada teadmisega, et sa vist ei õpigi rõõmustama argipäeva üle? Et elu kestab ja sellega tuleb harjuda, samal ajal kui seda väärikalt taluda näib olevat peaaegu võimatu.   Algaja kirjanik Fred (28, kehastab Lauri Lagle) on paisatud küsimuste epitsentrisse – tema tüdruksõber Susanna (22, kehastab Jaanika Arum) ootab last ja on teinud oma otsuse.  Veiko Õunpuu lavastajakäe all valminud „Free Range. Ballaad maailma heakskiitmisest” on lugu noorest kirjanikust, kes oma tüdruku raseduse tõttu peab väga kiiresti otsustama oma koha üle ühiskonnas, leidma oma suhte sellesse, et edasi minna.  Aga ühiskond ja selle institutsioonid näivad läbinisti baseeruvat valel ning kodanlik elu tundub väljakannatamatult ebainimlik ja ahistav.    Ajakiri Pulss päris lavastaja Veiko Õunpuult:   On’s filmi sõnum „armastus võidab kõik”? Ons see lugu „tõrksa taltsutamisest”, mässajast väikekodanlaseks? „Ühes aspektis räägib see film tõesti sellest, et meie tegutsemisvabadusel on piirid. Ja et need piirid seab lõpuks meie enese südametunnistus. Aga mis see üldse on? Koduse kasvatuse vili? Mina-ülene superego? Universaalne kaastunne? Käsulaudade omaksvõtmine? Sotsiaalne konformism? Midagi hoopis metafüüsilist? On mis ta on, igal juhul on ta ühtlasi mingi tervikutaju avaldumine. Kui suureneb see tervikutaju, peab paratamatult kahanema see osa, mis ennast tervikust lahus olevana tajub, mis pidevalt otsib suveräänsust, mässab, eskapistlikult fantaseerib ja seejuures ikkagi kannatab. See mõte, et armastus võidab kõik, on väga ilus, kuid mina tahaksin pigem, et hetkel jääks kõlama idee sellest, et inimelu on piiratud, ning et see fakt seab (eeldusel, et sa ei veiderda) meie ette väga tõsise küsimuse – kuidas on õige selle piiratud eluga toimida? Mina ei usu, et lahendus on kas lõbus eskapism või masinlik hüvede akumuleerimine. Täiesti absurdne on ka mõelda, et lahendus võiks olla mingi „eneseteostus”, positiivsed „emotsioonid” või „uued proovikivid”.   Peaosalise tüpaažis on James Deani „põhjuseta mässajat”, varast Robert Redfordi ja Truffaut’ Jean Pierre’i. Kuidas Lauri Lagleni jõudsid? Huvitav on Jean Pierre Leaudī viide, sest film oli ideefaasis pikka aega seotud Feminine/Masculine’iga, aga teadlikult me teda Leaudi-sarnaseks teha ei püüdnud. Lauri sarnasus noore Redfordiga ilmnes üsna võtete lõpus. James Dean... miks mitte. Kuigi vist siiski mitte. Lauris on minu arvates eneses üsna palju seda Fredi karakterit. Ambitsioonikus segatud ebakindlusega ja mingi tundlik rahulolematus, mis on samal ajal üpris avatud kõige ja kõigi suhtes. Mulle meeldis ka see, et temas ei ole peaaegu üldse seda eesti noormehes nii tavapärasena ilmnevat mehelikkuse krampi, mis avaldudes muudab iga inimese paugupealt nõmedaks.   Suitsetamine... seda on filmis palju? Fred tossab pidevalt, lapseootel Susanna murrab kaastudengi sigareti pooleks. Suitsetamine on suitsetamine. Kui sul on nikotiinisõltuvus, siis teed. Kui kopsud valutavad, jätad maha või vähemalt proovid. Seal on muidugi ka see vanade filmide cool suitsuvine − ilus, kui see õhus liigub. Tegusale ja rahutule inimesele on suitsetamine ettekääne mõne hetkegi kontemplatiivses rahus püsida. Kuigi sigaret võib olla ka falliline objekt (eriti kui see vastase poolt väga näitlikult pooleks murtakse), on ta vahel ka lihtsalt sigaret. Nii läks, et peategelane kogu aeg suitsetab. Võib-olla on see reaktsioon mingile üleüldisele maailma tabanud tervisepsühhoosile. Ma olen ise suitsetamise praktiliselt maha jätnud, sest nägin kunagi Solarise keskuse all olnud laibanäitusel hiina suitsumehe kopsu. Bhutanis usub osa inimesi, et tubakas on deemon.   Raamatud, literatuursed hetked – kas märk haavatavast-haihtuvast vaimsusest? Raamatud. Jah, neis võib näha ka kaduvat vaimsust või vähemalt mingit nostalgiat aja järele, kus võis loota, et rahu ja süvenemist on rohkem. Samas on raamatud lihtsalt informatsioon. Suur hulk raamatuid on nagu väga väikene internet, mis on aja mõõtme kaotanud. Sa saad nendega istuda ning vaikuses ja rahus keskenduda sellele, kuidas ja kui elegantselt keegi teine on kunagi varem püüdnud olemist mõtestada. See võib muidugi olla ka peenekoeline kannatamise vorm, see polüfooniline kakofoonia ideedest, uskumistest, hereesiatest ja fantaasiatest, aga pidev lugemine on teistele kahjutu ja leebe tegevus isegi siis, kui sellest saab kompulsiivne tarbimine. Nii erinev sellest loomalikust rabelemisest, hüsteerilisest ja masinlikust sensoorsest stimuleerumisest, kuhu meid kaasaja vaimu poolt on paisatud.  Raamatute fetišeerimisega on muidugi seotud ka probleeme, nagu vaimu täielik irdumine olemasolevast. Näiteks antiikaja filosoofid olid veel praktikud ja nende teoretiseerimise eesmärk ei olnud lõputult taastoota loogikareeglitele alluvaid konstruktsioone ja abstraktseid süsteeme, vaid saata praktilist tegevust, mille sihiks oli hea ja õige elu. Nii et raamatukuhjad võivad sümboliseerida ka ummikusse jooksmist, elujõu hääbumist ja depressiooni või vaimset segadust. William S. Burroughs on läinud koguni nii kaugele, et on väitnud, et keel on parasiitlik entiteet, mis on kunagi moonutanud ahvi kõri ja haaranud ta meeled enda valdusse, muutes üldse võimalikuks inimese tekkimise. Kes tänu oma saamisoole on loomulikult düsfunktsionaalne olend. Kui on olemas raamatu-zen, siis Fredi isa karakter, keda filmis mängib Peeter Volkonski, on selle praktiseerija.          Filmi lavastaja Veiko Õunpuu, stsenaarium Robert Kurvitz ja Veiko Õunpuu.    Tootja Homeless Bob Production, produtsent Katrin Kissa, operaator Mart Taniel, kunstnik Jaagup Roomet, kostüümikunstnik Jaanus Vahtra. Peaosades Lauri Lagle, Jaanika Arum, Laura Peterson, Roman Baskin, Peeter Volkonski, Meelis Rämmeld, Rita Raave jt. Veidi alla 600 000-eurose eelarvega film esilinastus Eesti kinodes 19. septembril 2013.
