Arvustus, Igor Garšnek: Urr-urr, Ansambel U:
Alustuseks sellest, et Ansambel U: kontserdisarja „URR” pealkiri on tuletatud kahest nimest – ERR ja U: ning see sari kõlab koostöös Eesti Rahvusringhäälinguga. „URR” sai alguse eelmisel kontserdihooajal, mil Ansambel U: tähistas oma 10. tegevusaastat. Teisipäevane kontsert oli pühendatud Eesti uuemale ja ka kõige uuemale muusikale, kuna kaks teost – Andrus Kallastu „Tropus De profundis” ja Märt-Matis Lille „Autumn Road” – kõlasid Ansamblilt U: esiettekandes. Samas on mõiste „uuem muusika” ilmselt kokkuleppeliselt piiritletav, sest näiteks Jaan Koha klaveripala „Rondo aleatorica”, mis samuti kontserdil kõlas, on kirjutatud aastal 1967. Seega peaaegu kaks inimpõlve tagasi. Ansambli U: kõnealuse kontserdi kava oli kantud modernismi ja ka sonoristika vaimust. Hea leid oli kindlasti see, et enne iga kõlanud teost sai kuulda ka helilooja enda või siis mõne ansambli interpreedi tutvustavat kommentaari selle helitöö kohta. Nii märkis Andrus Kallastu (1967) oma esiettekandelise „Tropus De profundise” (2013) tutvustuseks, et teose märksõnaks võiks olla „helikõrgusliku fenomeni edasilükkamine”. Tõepoolest – tema atonaalses muusikas ilmnes kohe rõhutatult teraline, s.t väikestest ja lühikestest kõladetailidest küllastunud tekstuur. Helitöö teine faas tõi endaga kaasa samas teise, lineaarse ehk kestvusele orienteeritud faktuuri. Hiljem hakkasid need struktuurid klaveri madalal ostinaatsel foonil omavahel aga kombineeruma ja kohakuti kõlama – nii tekkis loo pingestatud arenduses omamoodi tekstuuriline sünergia. Teose lõpuosas ilmnes ka minimalistlik korduste moment, kuid mitte selle sõna postmodernistlikus tähenduses (à la Steve Reich), vaid paarinoodiliste helifragmentide pidevate kordustena. Igatahes tänu ekspressiivsele esitusele sisemiselt hõõguv ja pulbitsev helitöö! Järgmisena sai kuulda Kanadas elava Udo Kasemetsa (1919) aleatoorilist oopust „EMIT: EnergyMassInteracT” (2005) vabale koosseisule. Väliseesti heliloojana tuntakse kodumaal tema muusikat ilmselt vähem kui Kanadas. Kuid tasub teada, et viiekümnendatel aastatel suhtles ta tihedalt avangardimuusika suurima ekstsentriku John Cage’iga (1912–1992) ning osales toona ka Darmstadti koolkonna uue muusika festivalidel. Sealt ka tema kiindumus aleatoorikasse kui juhuslike operatsioonide (chance operations) muusikasse. Udo Kasemetsa helitöö „EMIT: EnergyMassInteracT”, mis sel kontserdil kõlas, on mõeldud vabale koosseisule. Mis tähendab, et selle muusika on kirja pandud graafiliste sümbolitena, mis annab interpreetidele pillide valikul vabad käed. Ansambel U: esituses sai sellest teosest n-ö muusikaline värvuskompositsioon. Aktsendiga mittetraditsioonilistel löökpilliefektidel ja elektroonikal (Taavi Kerikmäe). Natuke esituslikult väljapeetud helimaagiat, natuke kummastavaid kõlaheiastusi... Eks see aleatoorika kui juhuslike operatsioonide muusika ole ju omamoodi muusikaline performance. Antud juhul oli seda igati huvitav kuulata-jälgida. Tatjana Kozlova-Johannes (1977) ütles oma helitöö „Ice Curves” (2012) tutvustuseks, et tema muusika on pidev transformatsiooniprotsess. Kõnealune teos kõlas Ansambel U: löökpillimängija Vambola Kriguli esituses, kuna musitseerida tuli siin ebatraditsioonilistel löökpillidel nagu kümned klaaskausid, lillevaas jmt esemed. Lisaks neile andsid lisavärve ka gongid ja live-elektroonika, mida arvuti tagant juhtis Tammo Sumera. Heli elektrooniline järeltöötlus on „Ice Curves’i” ettekande puhul väga oluline, kuna see annab teosele hästi isikupärase, omamoodi kummalisegi ruumidimensiooni. Ja laiendab oluliselt kogu helivärvispektrit. Viimasena sai Ansambel U: kontserdil kuulda Märt-Matis Lille (1975) esiettekandelist kompositsiooni „Autumn Road” (2013). Helilooja rääkis enne esitust tutvustuseks, et ühe enam on teda hakanud huvitama polüfoonia. Ning teiseks impulsiks, mis seda helitööd kirjutama ajendas, olevat olnud üks haiku, mille Märt-Matis Lill ka ette luges: Mööda seda teedei kõnni keegisügisõhtu Ja tõesti – „Autumn Road’i” esmakuulamisel jäi kohe kõrvu aeglaselt lahtirulluv värvidepolüfoonia. Ning samas on selles muusikas küll üsna palju tähendusrikkaid detaile, kuid mitte ühtegi liigsena mõjuvat. Selles mõttes ilmnes siin haikulik kontentreeritus ja isegi lakonism. Mis avaldus näiteks hästi läbipaistvas tekstuuris. Huvitava sugestiivsusega kõlavad tremolo-efektid klarnetil (Helena Tuuling) olid lõpus nagu omaette muusikalisteks markeriteks, mis juhatasid sisse teose sonoristliku faasi, kus kaasa mängis pigem värv kui helikõrguslik, polüfooniline lineaarsus. Väga mõtlemapanev ja kaasahaarav kuulamiselamus nii ettekandeliselt kui sisuliselt igal juhul.
