Arvustus, Jüri Pino: sekeldused Skulskljandias
 Kunagi kirjutas „rahvasaadik“ Juku-Kalle Raid üht Jelena Skulskaja raamatut arvustades umbes nii: tavalise mõistusega inimesel tekib Jelenat nähes kange tahtmine talle tuudu-tuudu järele kutsuda. Kuigi Jelena ja eelmainitud „rahvasaadik“ on kahtlemata head sõbrad. Olles selle raamatu läbi töötanud, leian, et Jukul on õigus ja viimane aeg tuudu-tuudu ning tugevate sanitaride kohaletsiteerimiseks. Kuigi Jelena on üks imearmas, tark ja tore inimene. Ja see raamat tervitatavalt täiesti põrunud. Kõige paremas mõttes. Sama põrunud kui mõned Strugatskite raamatud, need, kus ei karelda ringi kauges ilmaruumis, vaid ikka Maa peal, ainult maailm on täiesti vildakas ja tervele inimmõistusele haaramatu. Nii on Skulskaja maailm – mida võiks Grini ainetel Skulskljandijaks kutsuda - kah jummala sassis. Krematooriumi küljes on kõrts, selline pühapäevase pererestorani suunitlusega. Õigeusu kirik arvab, et prostidest saavad parimad nunnad, seega võiks enne noviitsiks tulekut ikka hoogsalt... köh. Et tuleb ikka patustada, siis on ka midagi kahetseda. Muide, sihuke usulahk,, hlõstid, on õigeusus tõepoolest olemas – lunastus saabub läbi patukahetsuse, seega on patustamine lunastuse ettevalmistus. Rasputin olnud seda meelt meesterahvas olnud. Lisage siia veider komme matta surnu alles kahe nädala pärast, olgu suvi kui kuum tahes. Põhjus – et matusele ei tuldaks suvarõivas, vaid just selleks puhuks õmmelda lastud ürpides. Tuli pilt ette? Mul hakkas lugedes vahepeal ära minema. Sellises maailmas näeb jutustaja, ajalehe „Veerekese Pääl“ toimetaja, kurja vaeva oma edutust kirjanikust sõbraga. Kes on kuri ja tüütu inimene. Kellega on juhtunud kummaline lugu. Ilmutas raamatu, keegi ei ostnud. See ei ole kummaline. Siis äkki kaheksa päeva jooksul kaheksa inimest ostis. Kirjanik peab seda küll veidraks ja otsustab oma lugejad üles otsida. Leiab ka. Üks hullem kui teine, kõik kiiksu või mitmega. Ühtlasi lahendatakse väikest mõrvalugu – tapetakse siin üldse kerglaselt – satutakse igasugu anekdootidesse. Lugu tundub vahepeal segane, ometi selgub kõik ja otsad sõlmuvad ilusasti.Liiga palju ära jutustada ei taha, sest mulle raamat meeldis. Olgugi, nagu öeldud, põrunud. Hirmus ka. Naljakas ka. Hea ka. Tuudu-tuudu.
