Teatris NO99 esietendub Ulfsaki ja Eelmaa „Kadunud sõbra juhtum“
  "Me tahame ja sunnime ennast kirjutama lugupeetud pealtvaatajale selle näidendi sisust umbes kümnekonna lausega. Me ei tõrgu, kuigi see on meile vastumeelne. Mitte ülbusest, vaid väljendusraskuse tõttu. See näidend räägib sõprusest. Sõpruse kaotamisest. Selle taasleidmisest. Revolutsioonist. Armastusest, koos selle fenomeni vastandlike tõmbe-ja tõukejõududega. Armastusest, mis pole tärganud selle sitast tehtud sajandi naeruväärsetes näomoonutustes. See räägib armastusest, mida kannavad oma südametes sajandist sajandisse need närakad, kes julgevad end pidada piisavalt tugevateks, et rõõmustada kannatuste üle. Neid närakaid kehastavad näitlejad,"  kirjutavad tegijad facebookis.      fotol: Ulfsak ja Pohla   Lavastaja Juhan Ulfsak (Von Krahli Teater)Dramaturg Taavi Eelmaa (Von Krahli Teater)Kunstnik Kairi MändlaMuusikaline kujundaja Hendrik Kaljujärv Laval Marika Vaarik, Mirtel Pohla, Gert Raudsep, Rasmus Kaljujärv ja Lauri Lagle Esietendus 18. jaanuaril Teatris NO99    fotol: Lauri Lagle (keskel) fotol: Rasmus Kaljujärv   Stanley Kubrick ‘i “Kosmoseodüsseias” on episood, mis inspireeris mind kõige rohkem sõprusest uitmõtete veeretamise juures. Eriti just etenduse ja teatri formaati silmas pidades. Filmis on situatsioon, kus kosmoselaevast väljunud kosmonaut kaotab füüsilise sideme jaamaga ning hakkab sellest eemalduma. Aidata pole teda enam võimalik. Tema sõber ja kaaslane eluks kõlbmatutes oludes, vaakumis, saab teha ainult seda, et saadab pilguga igavesse pimedusse kaugenevat sõpra. Sõnatu stseen, kus kitsaste olude ja paratamatuse tõttu pole muid, emotsionaalsemaid ja kõnekamaid kommunikatsioonivahendeid viimseks hüvastijätuks kui pilk, mis on suunatud sõbra silmadesse. Mitte ainult kõik järgnev, vaid ka palju eelnevat saab neis hetkedes pikaks vaikuseks.Just see vaikus intrigeeris mind sõnatelliseid kirjutama niigi mölarohkesse sõnateatri müüri lisaks. Asi polegi niiväga oksüümoronis või paradoksis, millega armastavad vehkida kõik minusugused lünkliku haridustee, kuid iseõppija hirmutusega varustatud keigarid. Asi on usus. Usus, et kui sõprus on sõlmunud, see ka jätkub, hoolimata ka eluks võimatutest oludest. Kui armastus on käsk, siis sõprus on vaba valik. Keegi ei sunni, ka instinktid, need looduse parasiitvormid mitte, mis peremeesorganismi võivad kuni elu lakkamiseni tagant piitsutada.     fotol: Marika Vaarik   Armastus, mis on loomulikult kõige alus, kerkib iseenda jätkamiseks sobivaid auke otsides purustava orkaanina kõigi kohale. Hoolimata isegi tagajärgedest. Nagu öeldakse, armastuses ja sõjas on kõik lubatud. Sõprus, armastuse sohilaps, jääb alati kohmetult varju. Pigem vaikima, kui lobisema. Pigem andestama, kui oma taga nõudma. Pigem kannatama, kui sõdima. Hüvastijätt on sõpruse vapp enam kui armastuse oma. Seal kus armastus kaotab bioloogia kaitsevalle rünnates, taandub lüüasaanuna, jääb laastatud maale sõprus. Vahel üksi, vahel koos. Kaotajaid seob alati rohkem, kui võitjaid. Neid seob allajäämise süü nukrad koridorid, kus jalutatakse paari-kolmekaupa, räägitakse tasa, kostab summutatud naeru ja sordiini all sosistatud pihtimusi. Suud naeravad hääletult, pead vanguvad ootamatusi kuuldes. Nagu kirikus, kus kõik sisenejad tõmbavad isiklikku ruumi pisut koomale. Üle kõige käsi laiutava Bourne ‘i ülemvõimu ja ultimaatumi ees. Lihtsalt pole vaja ärbelda. Instinkt tõmbab end pisut rulli, annab teed rahulikule kuuletumisele üksteise rõõmule ja murele. Ukse taha jääb sõjakamraadlus, dramaatilised karjed verise venna laipa sikutades ja käsi murdes. Kaob tüütu mõõduvõtmine ja üksteise munnimõõtmine pissuaari taga seistes. Küünal põleb, tee aurab, papihärra sumiseb kantslis. Kiiret pole kuhugi. Kuulad kui loll su sõbrapoiss on ja mõtled, et oled küll loll, aga mitte nii loll kui tema. Süda lööb, naised kõlistavad kuljuseid ja päike ei looju kunagi. Tukk tuleb peale.    fotol: Gert Raudsep    
