Kalle Randalu esitab Tartus kolm Mozarti klaverikontserti
Kavas:Mozart – Klaverikontsert nr 11 F-duur KV413;Mozart – Klaverikontsert nr 12 A-duur KV414;Mozart – Klaverikontsert nr 13 C-duur KV415. Kalle Randalu ja Juha Kangas on koos musitseerinud pikki aastaid ning nende ühine eesmärk kanda ette kõik Mozarti klaverikontserdid sai lõpule viidud juba aasta tagasi.Käesolevat projekti võib aga nimetada uueks alguseks, sest varem ei ole nad koos salvestanud ühtegi heliplaati. Seekord kantakse kontserdil ette ja seejärel salvestatakse Soome firmale Alba Records kolm klaverikontserti Mozarti varasest Viini-perioodist. Muusikateadlane Maria Mölder on Mozarti eeltoodud klaverikontsertide kohta kirjutanud järgmist. 1781. aasta kevadel õnnestus Wolfgang Amadeus Mozartil (1756–1791) vabaneda Hieronymous von Colloredo teenistusest, selle upsaka ja kitsi Salzburgi prints-peapiiskopi alluvuses oli ta end täiesti narrina tundnud. Nüüd suundus ta Viini, et seal päriselt teenima hakata. Kui järgneva aastakümne sissetulekud ei peegeldanudki pidevalt Mozarti muusika kvaliteeti või kvantiteeti, siis kuulsaks sai ta ometi. Muutlik Habsburgide pealinn kuulutas ta neljaks aastaks oma lemmikpianistiks, kuni tema hiilgus 1786. aastal „Figaro pulma” tõttu langes. Impeeriumi aristokraatia toetas Mozarti pärast 1782. aastat kontsertartisti, kirjastaja, klaveriõpetaja ja solistina seltskondlikel koosviibimistel. Kui antiaristokraatliku sõnumiga „Figaro pulm” oma toitvat kätt hammustas, tuli tagasilöök – ning olukord muutus veel oluliselt halvemaks, kui Ottomani impeeriumi armee 1788. aastal edelarindel Habsburgi impeeriumi ründama asus. Muusika ei olnud nüüd Viinis enam prioriteet ning kui Joseph II 1790. aastal suri, jäi üldse väga vaikseks. Mozarti esimestel Viini-aastatel kujunesid tema peamisteks sissetulekuallikateks nn abonementkontserdid, st kontserdisarjad, millele publik sai tervikuna pileteid reserveerida. Selliste kontsertide tarbeks komponeeris ta üldiselt klaverikontserte, mis võimaldasid tal suurepäraselt demonstreerida oma oskusi klahvidel. Ajavahemikul 1782–1786, mil ta andis kõige rohkem kontserte, kirjutas Mozart 15 kontserti klaverile ja orkestrile – peamiselt enda tarbeks. Nendest kontsertidest on hiljem saanud selle žanri klassikaline ideaal. Mozart komponeeris oma esimesed Viini kontserdid K 413–415, mis Tartu ülikooli aulas ettekandele tulevad, väga kiiresti. 28. detsembril 1782 oma isale saadetud kirjas mainib Mozart kolme kavandatavat teost ning märgib, et vaid üks neist on valmis. Juba 15. jaanuaril 1783 ilmub ajalehes Wiener Zeitung reklaam, milles kuulutatakse, et saadaval on kõigi kolme kontserdi käsikirjad, millele saab soovi korral lisada ka puhkpillipartiid. Isale kirjeldab Mozart kontserte kui „meeldivaid kompromisse liiga lihtsa ja liiga keerulise vahel; need on väga säravad, kõrvale meeldivad ja loomulikud, olemata seejuures imalad. Siin ja seal on kiired käigud, millest võivad rahuldust saada üksnes asjatundjad, kuid need käigud on kirjutatud nõnda, et üksikuilegi ei saa need meeldimata jääda – kuigi ei tea, miks.” Viini kirjastus Artaria avaldas 1785. aastal kõnealused kolm kontserti trükis kui Mozarti op. 4 nr 2. Klaverikontserti nr 11 F-duur, K 413 / K 387a (1783) peetakse kolmest mainitud kontserdist kõige konservatiivsemaks. Teose orkestrikoosseisus on kaks oboed, fagotid ja sarved ning keelpillid. Nagu Mozarti teisedki teosed selles žanris, koosneb see kolmest osast, mis moodustavad skeemi kiire-aeglane-kiire. Esimene osa on kontserdi avaosale tüüpiline segu ritornellist ja sonaadivormist, ent solist tuleb esimest korda sisse peateema asemel uue materjaliga ning alles seejärel esitletakse peateemasid – töödeldult ja arendatult. Terves keskosas arendavad orkester ja solist ekspositsioonist pärinevaid teemasid, tulles aeg-ajalt välja uute ideedega. Selle osa kadents on Mozarti enda kirjutatud, sama versiooni kuuleme tavaliselt ka salvestustel. B-duuris keskmine osa Larghetto loob lõõgastava ja pisut melanhoolse atmosfääri. Meeldejääva meloodiaga finaal on menuett-rondo – seda vormi peeti 1780. aastatel juba iganenuks. Klaverikontsert nr 12 A-duur, K 414 / K 385p (1782) oli tegelikult viieteistkümnest klaverikontserdist esimene, mille Mozart lõpetas. Mainimist väärib teemade küllus: ainuüksi selle kontserdi esimeses osas on kasutatud üle kuue peateema, neist kaks sisenevad uuena töötlusosas. Pianist Charles Rosen on märkinud: „Mozart kasutab kohati nii keerukaid ja terviklikke meloodiaid, et neid ei kannatagi töödelda.” Kuna Mozart lootis kolm kontserti müüa koduse musitseerimise tarbeks keelpillikvartetiga, on ta Klaverikontserdile nr 12 kirjutanud üsna väikese koosseisuga parituuri: orkester koosneb üksnes kahest oboest, kahest sarvest ja keelpillidest. Keskmise osa, pühaliku sonaadivormis Andante, peateema on laenatud Johann Christian Bachi (1735–1782) avamängust. Mozarti lapsepõlvesõber ja õpetaja suri teose valmimise aegu. Mozarti sõnul „oli Johann Christian Bachi lahkumine muusikamaailmale kurb päev”. Kontserdi lõpuosa on Allegretto rondo, kadentsid pärinevad siingi helilooja sulest ja solist võib valida koguni mitme eri kadentsi vahel. Klaverikontsert nr 13 C-duur, K 415 / K 387b (1783) on kirjutatud klaverile, keelpillidele, kahele oboele, fagotile, sarvele, trompetile ja timpanitele. Kuigi kontserdi materjal on traditsiooniline, on Mozarti vormikäsitlus sageli julge. Esimeses osas, mis algab tavapärase orkestriekspositsiooniga, domineerivad militaarsed rütmid. Solist alustab uue teemaga, mis omakorda seguneb avateemaga. Esimese teemaga koos tuleb keskne, töötluslik ritornell – sellist võtet ei ole Mozart kasutanud üheski teises klaverikontserdis. Enamik tänapäeva salvestustel kuulda olevatest kadentsidest on kirja pannud Mozart ise. Keskmine osa oli algul plaanitud c-mollis, kuid Mozart loobus sellest F-duuri kasuks. Hüljatud c-mollis osast pärinevad käigud on alles jäänud kontserdi lõpuosas, mis on vormilt topeltekspositsiooniga sonaat-rondo (sellised on tavalisemad avaosadele kui finaalile).
