Arvustus, Jüri Pino: Kaks ja pool islandlast keset lund
 Tahtsin Askuri käest midagi raamatu kohte küsida, aga ei julgenud. Niikuinii hääldan autor nime valesti ja Askur siis õiendab, et unusta oma rootsi hääldus, seda nime hääldatakse hoopis Hjaun või midagi sinnapoole. Hull keel, hull maa, hullud inimesed. Pool tundi otsisin seda kriipsug o-tähte autori nimes. Mistõttu kaks pool islandlast tundub raamatu enamvähem kokku võtvat. Kuigi tegelasi on õigupoolest neli. Aga üks on kohe alguses surnud ja poolemeelne (-1), teine on poolemeelne, (-0,5) kolmas pole tegelikkult kah päris täie aruga, sest ronib lumetormi poolmüütilist looma jahtima, neljas on enamvähem, aga kah peast islandlane. Kokku annavad väga ilusa ja läbini sassis loo. Kus õieti midagi ei juhtu. Mõned päevad 1883. aastast, kui Island oli veel maailma pärapõrgu, rottvaene maa. Kõik ainult argitoimetused: surnu vaja matta, rebane vaja püüda, vaja välja selgitada, kust see surnud ullike õieti pärit oli. Aga ei ole Islandil miski niisama. Kõige luulelise iluilu vahele – loodus, loomad, käigu pealt tehtavad laulud – viskab muudkui miskit muistset, julma ja see juures halastamatult asjalikku. Vahepeal ajab naerma, vahepeal veab mõtisklema, siis hakkab hirm ja imelik. Mõelge vaid, kuidas päranduse saanud islandlane tuleb Kopenhaagenist kodumaale seda vastu võtma, ning koostab asjalikult nimekirja, mida vaja teha. See, too maha müüa, need ja need laiali jagada ja: puua kass, maja maha põletada. Täiesti rahulikult, ilma igasuguse „Eesti matuse“ stiilis oigamiseta: kui need palgid võiksid rääkida! Niimoodi on, on alati olnud, niimoodi on mõistlik. Võtab katuse sõitma küll. Ehkki islandlasi ennegi loetud, ei peaks enam väga üllatuma.Et kuis raha saada, mida tollal samahästi kui polnud. Olukord õngenööriga tundus küll 1883. aastaks veidi leevenenud olnud, mitte nagu samuti Askuri tõlgitud „Islandi kellas“, kus õngenööri polnud üldse, kel oli, kandis pükste sees, et omad ei varastaks, pahatahtlikud taanlased teada ei saaks, muidu lähed kohe rikaste kirja, saad progresseeruva tulumaksu turja. Aga rahasaamiseks tuleb mõni naissoost kodakondne püssi ja kotitäie haavlite vastu mööduvatele meremeestele lustiriistaks müüa. Kah – ei midagi erilist, ajastaega on niimoodi käinud. Uuh, mis? Vale ehk mongoloidse ilmega vastsündinu kohene lämmatamine või siis koguduses jutluse ajaks korra loomine viisil pärast jutlust kutsub pastor korrarikkuja kiriku nuka taha ja annab lihtsalt kõvasti peksa, tunduvad sellesse maailma sobivat. Ikkagi on see väga ilus raamat. Selline, mida võib mitu korda lugeda. Eks me kõik tea raamatuid, millest lähed läbi nagu võist. Saad mõrvari teada või halemeelsuse kätte, pärast läheb kaotsi ning kahjugi pole. „Virvarebane“ läheb aga sellesse punti, millist võtad taas kätte, et veel kord mingeid tundeid läbi elada, mõtteid mõelda. Võibolla tekib veel uusi kah. Isegi, kui tead, mis seal sees, mis lõpuks saab, kes paha, kes hea, ikka kõlbab tundlemiseks. Luule missugune.Tõesti on aga abiks, kui mõned teised islandi kirjanduse tähtteosed on loetud. Juba mainitud „Islandi kell“, Laxness tegi. „Iseseisvad inimesed“, kah Laxness, kuigi see on hirmuäratav tellis... peaks Askuri käest küsima, mida tema soovitaks. Aga ei julge, õiendab jälle, et ei ole Laksness, vaid umbes Loh Ness ja mina olen islandi kirjanduse pealt küll mitte kõige suurem, aga ikkagi paras tubakas. Eks tal ole õigus. Aga tõlkigu edasi, väikene viiking sihuke. 
