DocPointi hitt: „Sacro GRA”  linastub pühapäeval
„Sacro GRA” (Itaalia, Prantsusmaa, 2013, 93 minutit). Režissöör Gianfranco Rosi. Vaata ka  http://docpoint.ee/film/sacro-gra/   Möödunud aasta septembrikuus tegi kinoajalugu film nimega “Sacro GRA”, võites esimest korda maailma vanima filmifestivali peaauhinna ehk Veneetsia ihaldatud Kuldlõvi. See itaalia-ameerika režissööri Gianfranco Rosi film on kõrge kullaprooviga professionaalne ja poeetiline dokumentaalessee, mille emotsionaalse tõukematerjalina on režissöör nimetanud Italo Calvino raamatut „Nähtamatud linnad”, kus Marco Polo jutustab Kubilai khaanile impeeriumi kaugete linnade olemusest.  Rosi vaatleb oma Roomat tasase tarkusega, sest tema kehas voolab ürgse dokumentalisti veri. Andekas režissöör ei otsi ega vaja oma uusimas filmis isegi narratiivi, selgitusi, fakte, peale loetud ega otsekõnet. Kõik toimub kaude, justkui muuseas, kuigi kõigist kaadritest on tajuda pikki kannatlikke vaatlustunde. Rosi on antropoloogi kombel õppinud enne kaamera käivitamist vahendatavate juures istuma ja lasknud neis hajuda kaamerapelgusel ja võõra hirmul. Ning ka siis, kui kaamerasilm on ükskord salvestama hakanud, ei nõua ta vaadeldavailt mitte miskit. Kõik selle filmi tegelased teevad just seda, mida nad parajasti teevad. Rosi pole süüdanud prožektoreid – kõik tema talletatu liigub ja elab loomuliku valguse ja varju aladel, tihti videvikus, kus inimesel on turvaline ja hea. Kui toas süttib lamp, siis selleks, et lugeda või toitu teha. Kui valgus kustub, läheb inimene magama, kuid kaamera jääb ikka poolhämarasse ruumi kuulama neid vahel kõige intiimsemaid vestlusi. Üks filmi kauneimaid lõike on kiirabiarstist poja vestlus dementseks muutuva emaga, mis leiab aset peaaegu pimedas ruumis. Näeme kontuure ja tajume hellust jutu ja liigutuste kaudu. „Sacro GRA” väldib lähikaadreid ja läheneb elule uudishimulikult, aga samal ajal delikaatse distantseeritusega. Ja ometi jõuab „Sacro GRA” inimese ja linnani, emotsioonide ja läheduseni. Erinevalt Paolo Sorrentino „Kohutavast ilust” ei näe me ühtegi ikoonilist Rooma sümbolit, ainult ühes stseenis räägitakse Püha Peetruse basiilikast, mis aknast paistvat. Rosi ei rutta avama ka oma karakterite psühholoogiat, nad jäävad lihtsalt ränduri teekonna peatuspunktideks. Teose seob psühhogeograafiliseks tervikuks ümber suurlinna ehitatud 68kilomeetrine kuuerajaline kiirtee Grande Raccordo Anulare, mille läheduses selle filmi tegelased elavad või töötavad. Galerii on täis värvikalt armsaid ekstsentrikuid: palmipuude sisemisi helisid lindistav ja sõna otseses mõttes taimede hingeelu uuriv botaanik, Tiberist angerjaid püüdev vana kalamees, kes elab koos Ukrainast pärit kaasaga, ummikute vahel elusid päästev kiirabibrigaad, latiinokogukonna DJ ning muidugi aadlikest abielupaar, kelle meespool kuldses vannis, kahe suure inimsuure Buddha vahel sigarit popsutamas on niivõrd sarnane Jep Gambardellaga, et ei teki kahtlustki Sorrentino mängufilmi peakangelase autentses eksistentsis. See vaikne poeetiline dokumentaalfilm mõjub oma tervikus kui rahulik puhkepäev hektilise maailma keskel ning argielu lihtsusest jutustades võiks aidata vaatajaid märkama kergust andvaid eludetaile ka meie endi loetud ööpäevades.     
