Linnar Priimägi: purki essumine ei ole kunst
Ajaleht Pealinn tegi saatejuhiga sel puhul usutluse, milles Priimägi selgitas muuseas, mis on kunst ja kuidas see erineb "loomingust" ning "isetegevusest", mida kunstiga sageli ühte patta pannakse. Linnar Priimägi toob välja ka eesti maalikunstnike kolm tähtteost.   VAATA KA LINNAR PRIIMÄGI JUHITUD AVASAADET "ARS LONGIOR", kus käsitletakse Jan van Eycki kuulsaimat meistritööd GENTI ALTAR    Kuidas täpsemalt üritad oma uues saates inimeste kunstiteadlikkust kasvatada, mis nippidega nende silmi avada?  Lugupeetud Leo Soonpää rääkis omal ajal kunstist kümme ja pool aastat väldanud telesaatesarjas «Ars longa» (ladina keeles: kunst on pikk). Minu esialgu kuuest osast koosnev saade kannab nime «Ars longior». Ehk siis eesti keeles: kunst on (veelgi) pikem. Kunst kestab kauem kui ükski kui tahes tunnustatud looja, elab üle katastroofid ja diktatuurid, ideoloogiad ning idiotismid. Inimene teeb kunsti selleks, et iseendast aru saada. Mida ta enesest on üles leidnud, kuidas proovinud oma tunnetusvõime ja väljendusvahendite piire – see paistabki kunstist kõige selgemini. Vaatleme saatesarjas, mis algab 24. jaanuaril kell 21.30, kuut Euroopa maalijate teost 15.-20. sajandini – igast üks. Miks just maalid? Sest inimene on ainus olend meile teada olevas maailmas, kes võib valides värve kõrvutada. Kuidas üldse mõõta kunstiteose olulisust? Kas määrav on n-ö murrangulisus omas ajas või tähtsus läbi aja? Kunsti põhiküsimus on: «Kes on inimene?» Mitte konkreetne kunstnik, vaid inimene kui ainulaadselt piiratud füüsiline ja vaimne olend universumis. Mis on talle kujutavkunstis võimalik ja kuidas ta võimatu seal võimalikuks teeb. Sellest räägivadki saadete alapealkirjad: «Jumala nähtamatu pilt», «Liikuv liikumatus», «Viisakus kunstis», «Ilus surm», «Vaikne ja lärmakas pilt», «Puhtpildiline mõtlemine». Need teemad saab Tallinna TV vahendusel selgemaks teha. Nõnda peaksime kasvama kultuursemateks, haritumateks eurooplasteks. Mida ütled lohutuseks inimesele, kes kurdab, et ta ei saa «moodsast» kunstist aru?  Et ärgu muretsegu – enamik sellest, mida nimetatakse «moodsaks kunstiks», ei olegi tegelikult kunst. Oluline on teha vahet loomingul ja kunstil – mitte igasugune looming ei ole kohe kunst. Purki essamine võib ju olla looming, aga kunst ei ole see mitte mingist otsast. Ma ei pea kunstiks suuremat osa sellest, mida meil «moodsa kunstina» promotakse ja rahastatakse. Kunstile pihta saada on ikka väga raske – mitte nii, et paned plirts-plärts mingi infantiilse ideekese kehtima ja kohe ongi kunst valmis. Samuti ei saa päriskunstiks lugeda disaini, selle esteetiline väärtus on mõõdetav ju üksnes maitsekusega. Tallinna linnapildis olevat kunsti liiga vähe, samas võideldi vihaselt nii Kalevipoja idee kui ka Viru ette kerkinud Hämariku vastu.  Linnaruum vajab disaini, mitte kunsti. Peab jaguma kohti, mille taustal saaks ennast pildistada. Ning igas linnas peab tingimata leiduma ka üks objekt, mille järgi just see linn oleks tuvastatav. Et kui aknast paistab Eiffeli torn, siis on pilt tehtud Pariisis. Meie uunikum on linna siluett merelt. Pariisis selle järgi Tallinna ära ei tuntaks... Ma küsin – miks? Räägitakse, et linn tuleb avada merele, väga tore... kui seda Põhjaväila ees ei oleks. Aga veelgi tungivamalt tuleks meri avada linnale. Et Tallinna siluett ei seostuks Soome pagejate üleõla-hüüdega: Ingrata patria, non habebis ossa mea! – «Tänamatu isamaa, minu konte sa ei saa!» Siis on veel nn tänavakunst, häppeningid jms – kas midagi sellist istutaksid kah Tallinna tänavatele?  Pärast seda, kui Tallinnas, Euroopa kultuuripealinnas 2011, tehti nii palju kallihinnalisi tobedusi – Vabaduse väljakul istuti kordamööda kilemullis, pandi püsti Põhuteater, mis sügisel laiali lendas nagu Nihv-Nihvi õlgmaja «Kolmes põrsakeses» –, jääksin ma nonde häppeningide osas üsna ettevaatlikuks. Enamasti on ju tegu mingi kitsa seltskonna isetegevusega. Isetegevuse tunneb ära sellest, et tegijatel on lusti kui palju, vaatajad aga jäävad ükskõikseks, neile ei lähe see korda. Istutada tuleks meie tänavatele aga õitsvaid puid ja põõsaid. Niisuguse liikide valikuga, et õitseng kestaks kevadest sügiseni. Kui pidulik on Tallinn kastanite aegu! Ja siis äkki – kõik. Mis on eesti kunsti kolm kõige olulisemat tähtteost? Kui rääkida kahemõõtmelisest värvilisest kujutavkunstist, siis Johann Köleri «Ketraja», üks Konrad Mäe rannamaastik ning Olev Subbi «Väike lendav rõdu». Need kannaksin põlevast muuseumist välja esimestena. Eks teised võta muud. Aga jah, parema meelega vastaksin nagu Mark Twain, kui talt küsiti, mille ta tulekahju korral kõigepealt välja viiks: «Tule.» Eesti maalikunst on nii kallis pärand, et selle üle tohime aegade lõpuni uhked olla. Tunda tänu nende hirmandekate inimeste suhtes, kes selle lõid. Ja meil kasvab juba peale üksikuid tugevaid, huvitavaid maalijaid – nii Tallinna kui ka Tartu koolist.   Täismahus artikkel ajalehes Pealinn 
