Arvustus, Silver Kuusik: Kaja Kann on suutnud kirjutada huvitava päeviku
 Üldiselt on päevikud igavavõitu – need on kellegi teise emotsioonid, kellegi teise mälestused ja hetked, mis pakuvad pinget vaid kirjutajale endale (ehk ka mõnele tema lähedasele). Kaja Kann on selles suhtes erand – ta on oma mõtted pannud kirja mingil saladuslikul viisil, mis muudab isegi päevikut meenutava raamatu huvitavaks. Möödub lehekülg lehekülje järel ja on huvitav. Ehk pakub see pisike päevik pinget just linnainimesele, kellele maale kolimine tundub sageli eksootilise ja veidi saladuslikuna. See on justkui lugu sellest, kuidas heita endalt linna kammitsevad ahelad ja teha kardinaalne kannapööre – tagasi juurte juurde, tagasi lihtsuse ja kõige maise juurde. Seejuures on kogu raamat üdini aus – seda nii vaba sõnavara kui ka sisu poolest. Sageli kipuvad biograafilist laadi kirjutised olema läägelt ilustatud, stiilis “olen mina alles tubli”. “Eratee” selle reha otsa ei astu – sealt kumab läbi ehe maaelu kõikide võlude ja valudega. Neid viimaseid, muide, on õige palju. Kaja Kann on leidnud ka andeka ja trikiga läbiva joone, mis avab ja sulgeb kogu raamatu – need on tema igapäevased fotod kallist kodukohast. Idee on küll lihtne, kuid mõjub oivaliselt, joonistades välja ühe maalilise talukoha ilu kogu aastaringi lõikes. On loojang, on suvi, on hämarus, on talv – kokku moodustub lummav tervik, mis mõjub tiba nostalgiliselt, kuid armsalt. Lugedes jääb mulje, et Pardimäel (autori kodukohas) on aeg õdusalt peatunud – aastaring kerib end täis küll kiiresti, kuid siiski ei pudene aeg käest – see jääb justkui magusa maiguna huultele alles. Mine tea, ehk ongi maal see õige elu ja ehk peituvadki seal need juured, mida me kõik aeg-ajalt ikka otsima kipume, kuid kuidagi leida ei suuda. Või on ehk Pardimäe pigem sümbol, tähistades mingit lummavat rahu ja jäävust, mis on nii oluline, kuid näib nii kättesaamatu? Ei tea, kuid kes otsib, see leiab. Leiab ka oma Pardimäe.
