Värskes Muusikas: Laurel Halo – kaasaegse elektroonilise muusika kursimuutja
6. detsembril toimus Kultuurikatla keldrikorrusel Stalker festivali stuudioõhtu, kus võtmekülaliseks oli ameerika elektroonilise muusika täht Laurel Halo. Halo atraktiivsus muusikuna seisneb tema oskuses murda piire ja kombineerida naiselikku tundlikkust maskuliinse ratsionaalsusega. Sisekosmose väravad avatakse sünteetiliste helide ja madalate mustrikoodidega, samal ajal tunned, kuidas kõditav bassisagedus läbi luude tungib, südame juures suriseb ja kehas kohta otsib.  Laurel Halo on üles kasvanud Ann Arboris, tööstuslinna Detroidi külje all, kust 1980. aastate keskel kasvas välja techno-muusika, mis üsna tõenäoliselt avaldas sügavat mõju Halo kujunemisele. Laurel Halol on akadeemiline muusikaline taust, kuueaastaselt alustas ta klaveriõpingutega, hiljem harjutas ka viiuli- ja kitarrimängu. Kuigi praegu ütleb ta, et klassikaline akadeemiline muusika ei ole absoluutselt tema “tassike teed”, on see tema muusikuks kujunemisel olnud kindlasti oluline.  Eestisse saabus Halo Berliinist, kus ta praegu ajutiselt elab. “Mul on Euroopas palju esinemisi ja siin on lihtne ringi sõita, kõik on käeulatuses. Üks võimalus oleks olnud ka London, aga hetkel tundub, et tegin õige valiku. New York on võimalusterohke, kuid ühel hetkel saad aru, et inimesed on seal omakasupüüdlikkusele orienteeritud. Ühendriikide mentaliteet võib olla üsna väsitav, inimesed tihtipeale ei mõtle seda, mida nad ütlevad. Kõik on suunatud kasumlikkusele.” “Naine” kui žanr muusikas Elektroonilisel muusikal on seos eeskätt linna- ja klubikultuuriga, kus subkultuurid on multiplitseerunud ja mitmekesistunud. Erinevaid vorminguid on püütud ikka ja jälle uuteks harudeks lahterdada ning iga järgmist uute alažanritega sildistada. Tundub, et selline liigitamine on olnud muusikakriitikute meelistegevus juba üle paarikümne aasta. Elektroonilised vahendid muutusid aja jooksul aina kättesaadavamaks ja see tingis ka variatsioonide paljususe, mida andis lõpmatuseni uut moodi defineerida. Igal pool nähti uusi liikumisi, uusi žanreid. Praeguseks on muusikaalane sõnavara hübriidsetest alažanritest nii üle küllastunud, et plaadiarvustustes kasutatavad uudisžanrid võivad pigem segadust tekitada kui selgust luua. Laurel Halo kunst ongi ilmekas näide loomingust, mis on mitmesugustest mõjudest tingitult nii kompleksne, et seda tundub olevat peaaegu võimatu sildistada. Selle asemel tuuakse esile hoopis teine märksõna – “naismuusik”. Kuigi tänapäeva maailm üritab vältida kategoriseerimist soo põhjal, on paralleelide tõmbamine ja iseseisvate naissooloartistide võrdlemine vägagi levinud. Uute diivade esilekerkimine elektroonilises muusikas on justkui uus laine, mis on tekitanud palju diskussioone. Muusikaväljaanded on täis sõnavõtte, mis püüavad tulihingeliselt tõestada naiste kompetentsust ja konkurentsivõimet muusikatööstuse halastamatult mehelikul lahinguväljal, kus kujutlus ‘naisest’ on liiga stereotüüpne. Siiski on elektroonilise muusika ajaloos olnud mitmeid revolutsioonilisi tegijaid väljaspool popkultuuri, nimetagem kasvõi Delia Derbyshire’i, Clara Rockmore’i, Laurie Andersoni. “Naismuusikute hulgast võib leida väga palju eeskujusid,” ütleb Laurel Halo ning lisab, et ta hindab väga iseseisvust ja sooloartistide loomingulist sõltumatust. Orgaaniline ja pidev eneseotsing Laurel Halot iseloomustab liikumine ja pidevalt uute suundade võtmine. On eriline oskus hoida isikupära, kuid olla samal ajal loominguliselt orgaaniline. Uue integreerimine ja vana süntees on väljakutse igale tänapäeva muusikule. Halo näib oma mitmekülgsusest vägagi teadlik olevat ning võtab julguse seda ka demonstreerida. Albumit “Chance of Rain” albumit raamivad näiteks ava- ja lõpulugu, mille jazzilikud meloodilised klaverikäigud erinevad albumi muust materjalist, mis on täidetud laia rütmipaleti, ettearvamatute kulminatsioonide ja psühhedeelsete helihoovustega. Laurel Halo pälvis tähelepanu kohe pärast oma kahe esimese EP ilmumist. 2010. aastast pärinev “King Felix” oli uuenduslik, kuid ka mõõdukalt popilik. 2011. aastal jätkas Halo publiku üllatamist EPga “Hour Logic”, millega ta kaugenes popmuusika mõjudest ja võttis selge suuna elektroonilise rütmimuusika poole. 2012. aastal üllatas ta jälle. Albumil “Quarantine” kuuleb värskeid kombinatsioone eksperimentaalsest elektroonilisest muusikast koos omapäraste vokaalkompositsioonidega. Plaadiga “Chance of Rain” jätkab ta sissekäidud rada, kuid võtab suuna rütmivibratsioonile, unustades vokaali ning liigub sügavamatele ja süngematele tantsumuusika jahimaadele. “Ma ei taha laval keskenduda laulmisele, vaid fokuseerida end rütmile ja oma lugudega vabalt ja dünaamiliselt manipuleerida,” ütleb Halo oma uue materjali kohta. “Viimase albumiga töötades pidasin teadlikult silmas, kuidas oleks seda live’is võimalikult orgaaniline esitada.” Isiksus, visioon, sõnum Kui kuulaja ei ole just andunud melomaan, võib Laurel Halo loomingu nüansirohkus märkamata jääda. Siiski on kõigile neile, kes jälgivad kaasaegses alternatiivmuusikas toimuvat, ilmselge, et “Quarantine” oli läbimurre: klassikalised instrumendid kombineerituna eksperimenteeriva helimanipulatsiooniga, puhas meloodiline vokaal, eristuv lüürika, pooleldi ulmeline ja futuristlik lähenemine. Muusikamaastikul, kus kõik liigub väga kiiresti ning trendid tulevad ja lähevad, on Laurel Halo suutnud siiski panna maha mõjuka märgi ning tõestanud, et tema muusika loob uusi väärtusi. Tänapäeval ei piisa üksnes hea muusik olemisest. Muusikatööstus on ka meelelahutus, millega kaasneb palju tähelepanu ja uudishimulikke ajakirjanikke. Muusik peab olema huvitav ka isiksusena. “Minu isa on kunstnik, ema mitte, aga nad on mõlemad väga loomingulised inimesed,” ütleb Laurel Halo, “nad on minu loomingulisi valikuid alati toetanud ja olnud inspireerivateks eeskujudeks.” Meie vestlus kulgeb eraviisiliselt, mitte nagu intervjueeritav ja ja ajakirjanik. Vestluspartnerina on Laurel Halo väga uudishimulik ning jõuab rohkem küsida Eesti kultuuri, ajaloo ja siinsete inimeste kohta kui mina temast kui muusikust. “Ka väiksena olin ma kohutavalt teadmishimuline!” Pole siis ime, et tema muusika on niisama kirju kui ta isiksus. Uudishimulikkus ja avastamisrõõm avaldub ka tema loomingus. Laurel Halo muusikas sünnib omapärane kooslus, eriti eelviimases albumis, mida minu arvates iseloomustab teatav “taoistlik duaalsus”, kus kahest vastandist saab vitaalne tervik. Külm, rütmiline, pulseeriv jõulisus, mille kohal lainetab puhas, kõlav ja meloodiline vokaal, lisades inimliku ja tundelise mõõtme. Intervjuus ajakirjale The Fader ütles Laurel Halo pärast “Quarantine’i” ilmumist: “Ma usun, et olles haavatav, saab sinust tugevam inimene.”
