Arvustus, Igor Garšnek: Taveneri müstiline, positiivse märgiga muusika
Esinejad: Hortus Musicus Andres Mustoneni dirigeerimisel, kammerkoor Collegium Musicale Endrik Üksvärava juhatusel, tütarlastekoor Ellerhein, keelpillikvartett Prezioso jmt. Briti helilooja John Tavener (1944–2013) on tänase maailma nüüdismuusika rikkalikus stiilispektris see loomenatuur, kes on oma vaimsuselt nii võrreldav kui sõnumlikkuse mõttes ka kõrvutatav Arvo Pärdiga ning keda koos Pärdiga on anglo-ameerika maades mõistetud ja hinnatud kui holy simplicity ehk kirikliku lihtsuse vaimusuunda kuuluvaks komponistiks. Kõnealusel „MustonenFesti” kontserdil „In memoriam John Tavener – ortodoksi müstik” Niguliste kirikus (mis oli kuulajatest pilgeni tulvil) sai kuulda läbilõiget selle erakordse saatuse ja loometeega briti helilooja isikupärastemast teostest. Kui juba kasutada John Taveneri puhul sõna „erakordne”, siis on see mõiste seotud nii tema isiku kui loominguga – põdes ta ju ravimatut pärilikkusest tingitud haigust (millega kaasnesid mitmed insuldid ja infarktid). Ning samas oli (ja on) ta kõigele sellele vaatamata loominguliselt vaimne ja erakordselt fantaasiarikka visiooniga spirituaalne teejuht kõigile neile, kes soovivad elada mitte ainult kõrgtasemel muusika-, vaid ka lihtsalt vaimurikkamas maailmas. Ent kui pöörduda tagasi teisipäeval Nigulistes mälestuskontserdil kõlanud John Taveneri muusika juurde, siis pole kerge ülesanne sulandada ühte esituslikku tervikusse nii erinevaid esinejaid nagu kaks koori, keelpillikvartett Prezioso, Hortus Musicus, kaks dirigenti, solistid – ja sealt johtuvalt ka Taveneri erinevatesse žanritesse paigutuvaid heliteoseid. Kuid ühendavaks muusikaliseks kaareks oli siin kindlasti John Taveneri muusikaline vaimsus ja kordumatu heliline käekiri. Selmet et hakata eraldi välja tooma iga kuuldud teose kordumatut eripära, keskendugem põhilisele – helilooja spirituaalse muusika seostele sellega, mida me tänapäeval peame möödanikuks ja lisaks ka postmodernistlikule seostehaardele, mis puudutab nii mineviku, oleviku kui (võimaliku) tulevikumuusika seoste rikkalikule gammale. „MustonenFesti” ja John Taveneri kõnealusel kontserdil kuuldud helitööde eripäraks on kindlasti side hiliskeskaja muusikalise mõtlemis- ja komponeerimisviisi – milleks on gregoriaani koraal ja organum – vaimne side tänapäevase postmodernistliku muusikalise maailmapildiga. Mis näitab veel kord, et kultuur (ka muusikaline) pole mitte ilmtingimata mitte arenev, küll aga teisenev ja ajas muutuv kultuurifenomen. Mille tõlgendusvõti on meis peidus seesmiselt – vastavalt sisemisele ja vaimsele tundlikkusele.
