Kommentaar, Tiina Veismann: Kloostri Aida menüüs pole alkoholi, on aga Dante „Põrgu“
Kes aga menüüd pikemalt silmitsema jääb, leiab sealt teiste hõrgutiste seas ka Dante „Põrgu“, Theatrumi näitlejate serveerituna, garneeringuks Ülar Ploomi kommentaarid. Jaanuarikuu viimase päeva ilm on armutu, vinge tuul näib tahtvat kõrvad peast rebida. Kuid kui lõpuks õnnestub end keskaegses raidkiviportaalis asuvast massiivsest uksest sisse poetada, on esimesest pilgust selge, et vintsutused on end ära tasunud. Kaminas praksub tuli, ruum on tulvil elevust ja inimesi, kes justkui kõik näivad üksteist tundvat – valitseb niivõrd kodune ja sõbralik õhkkond. Ja mis eriti rõõmustav – see on tekkinud täiesti alkoholivabades tingimustes!Kohviautomaat vaikib, Lembit Peterson alustab „Põrgu“ esimese laulu ettekandmist. Talle sekundeerivad teised Theatrumi näitlejad, igal oma roll selles maailmakirjanduse tippteoses. Siis antakse sõna Itaalia suursaadikule. Naerupahvakud, mis kõlavad enne, kui tõlk saadiku jutu ümber panna jõuab, reedavad, et publiku hulgas on üksjagu itaalia keele valdajaid. Saadik lõpetab oma vaimuka etteaste, deklameerides „Põrgu“ algusvärsse peast ja loomulikult originaalis. „Põrgu“ laulude lugemine jätkub ja katkeb korraks veel vaid selleks, et anda võimalus Ülar Ploomile – Eesti parimale Dante-tundjale – rääkida oma isiklikust suhtest Dante „Jumalikku komöödiasse“. Theatrum on pea kaks aastakümmet missioonitundeliselt kustutanud nende inimeste janu ja nälga, kes selles liberaal-sekulaarses maailmas on säilitanud igatsuse tõe ja igaviku järele. Absoluutse vastutustundega suhtumine oma publikusse on nüüd laienenud ka Kloostri Aida rahvamaja (või nagu Aida programmijuht Jaak Johanson ütleb – Vana Maailma seltsimaja) külastajatele. Veel pool aastat tagasi lihtsameelse unistusena tundunud mõte, et Tallinna vanalinnas võiks tegutseda kohvik, mis pakub küll rõõmu nii füüsilisele kui vaimsele maitsemeelele, kuid mitte alkoholi, on Theatrumi ja tema sõprade pingutuste tulemusena realiseerunud. Sügisest saadik on Aida menüüs leidunud lisaks suurepärasele kohvile ja kulinaarsete hõrgutistele Doris Kareva ja Mathura, udmurdid ja poolakad, tuuleviiulid, parmupillid ja klavessiinid, Fanny de Sivers ja sufi müstik Rumi, Eduard Wiiralti nimeline kvartett ja Minu Isa Oli Ausus Ise, ülenädalased laulu- ja tantsuklubid ja palju muud. Võiks öelda, et vanad head ajad on tagasi, Kloostri Aida algusaegade vaim on taas lehvimas, aga ka tegijad ise on arvanud, et päris nii see pole – kultuurikontekst on muutunud. Aidas toimuv pole enam ainult vaba ja loominguline seltsielu, see on ka vastupanurinne pealetungivale ööklubikultuurile. Eriti hinnatav on, et sellesse partisanitegevusse on suudetud kaasa tõmmata muljet avaldav hulk noori. Kultuurkapitali aastapreemiaga esile tõstetud Lembit Petersoni (ja paljude teiste Theatrumi inimeste) töö noorte inimestega on midagi palju enamat kui näitlejakoolitus – see on hool ja vastutus nende kujunemise eest inimesena. Seetõttu pole imestada, et Aida tegemistega on liitunud nii palju VHK teatrikooli vilistlasi, keda võib ühesuguse pühendumisega askeldamas näha nii köögis, leti taga kui laval. Harv pole juhus, kui päeval Aidas asjalikult kohviautomaadiga toimetavat noort inimest võib õhtul näha kaks korrust kõrgemal Theatrumi saalis näiteks Mrožeki „Leskedes“ elegantselt surmaga flirtimas. Noored tegijad aga tõmbavad ligi teisi omaealisi, kellel on samuti oht nakatuda loomisrõõmust, mida ei ole esile kutsunud alkohol ega muud kunstlikud lisaained. Keskajal olid kloostrid vaimuelu keskusteks – sümboolne, et just siin, kunagise dominiiklaste kloostri aida 500-aastaste müüride vahel jätkub tegevus, mis annab põhjust vanalinna tulla ka kohalikel, noortel ja oma aja sisustamise suhtes nõudlikuma maitsega inimestel. Kasumile ja ööelule panustavas vanalinnas pole just palju selliseid kohti, mis meid ka vaimselt toidaksid ja Vergiliuse kombel toetaksid, kui end maise elu poolel rajal äkki keset sünget metsa peaksime leidma. Theatrum jätkab „Põrgu“ laulude lugemist veebruaris ja märtsis. Kas kunagi ka „Purgatooriumi“ ja „Paradiisini“ jõutakse, näitab aeg…
