Intervjuu. Pille-Riin Larm: Sirbi kirjanduskülgede kaastööliste ring kujuneb kirevaks
Pille-Riin Larm, astusite kirjandustoimetaja ametikohale ajal, mil Sirp ja selle uute toimetajate tegemised on erilise tähelepanu all. Kui kergelt tuli otsus kandideerida? Just garanteeritud kõrgendatud tähelepanu tõttu tuli otsus raskelt, pärast pikka kaalumist. Kas Za/Umi kriitikas varasemale Sirbile on ka midagi sellist, mida te uue kirjandustoimetajana peate konstruktiivseks ja millest lähtute ametisse asudes? Lähtun ametisse astudes ennekõike omaenda konstruktiivsest kriitikast varasema Sirbi suhtes, aga loomulikult olen jälginud ka teiste, sealhulgas Zu/Umi sõnavõtte ning arvestan nendega. Za/Umi visioonist on sümpaatne, et soositakse mõne teose või nähtuse põhjalikumat analüüsi. Mis peaks olema üldse ühe kord nädalas ilmuva riikliku kultuuriväljaande kirjanduskülgede funktsioon? Kirjanduskülgede funktsioon mis tahes väljaandes võiks olla ennekõike ülevaate andmine kirjanduses toimuvast ja püüd seda mõtestada, aga eks ka kehastumine kirjarahva foorumiks, kui vaja. Kirjanduskülgedel avaldatav kriitika võiks aidata lugejal teost mõista ja nautida, nagu on leidnud T. S. Eliot. Ma ei tähtsustaks väljaande ilmumissagedust üle. Selge on, et samalaadsetest, aga kord kuus ilmuvatest kultuuriväljaannetest eristab Sirpi võimalus toimuvale suhteliselt kiiresti reageerida. Sama tihti või isegi sagedamini ilmuvatest eraväljaannetest aga ilmselt ennekõike sõltumatus, nõudlikkus kaastöö sisu suhtes, süvenemisaste ja vastutustunne. Kuidas peaksid jaotuma tõlke- ja algupärase kirjanduse, ilukirjanduse ja esseistika kajastuste osakaalud? Sirbi kirjandusrubriigis jäävad kõige olulisemaks eesti kirjanike ilukirjanduslike teoste arvustused, need võiks hõlmata poole kirjanduskülgedest. Ülejäänu jaguneb ilmselt üsna võrdselt tõlkekirjanduse arvustuste, esseistika ja muu vahel. Kirjanduskülgede artiklite žanritest rääkides – kas on oodata uusi rubriike, varasemast erinevaid käsitlusviise? On üks väike unistus: luua ehk taastada kirjaniku kolumn. Tervikuna muutuvad kirjandusküljed žanriliselt ilmselt mitmekesisemaks, seejuures püüdlen aga ühtlasi nende sisulise kompaktsuse poole. Arvatavasti tuleb senisest sagedamini teemanumbreid. See kõik haakub ühtlasi Sirbi praeguse kontseptsiooniga, mis taotleb iga numbri võimalikult terviklikku esitust. Käsitlusviisid aga sõltuvad sellest, missuguseks kujuneb kaastööliste ring – küllap üsna kirevaks. Teie teaduslik huvi kirjanduses asub 19. sajandis, mis teid selle perioodi juures köidab? Peaaegu kõik, eriti aga kirjandus ja kriitika enne Noor-Eesti rühmituse teket. Selle uurimine pakub suurt avastamisrõõmu: on ilmne, et paljud Noor-Eestile omistatavad ideed olid juba 19. sajandi lõpus nii-öelda õhus, ja Noor-Eesti müüt on teataval, tegelikult suurel määral rühmituse enda looming. ”Luua müüte – see on kõrgeim,” on kirjutanud Friedebert Tuglas, ja eks oligi. Oma seisukoha sõnastamiseks seesuguse hoiaku suhtes laenan tsitaadi Emil Cioranilt: „Kas saab olla hõrgemat ja ambivalentsemat naudingut kui aidata kaasa müüdi lammutamisele?“. Tegelikult püüan muidugi müüti lammutades ka uut asemele luua. Teie viimatine suur lugemiselamus? Tõeliselt suur lugemiselamus: Virginia Woolfi ”Orlando. Elulugu”. Väga nauditavad on hiljutise lektüüri hulgast olnud ka ”Keskaja kirjanduse antoloogia” 1. osa, Mehis Heinsaare ”Ülikond” ja Mari Vallisoo ”Viimäne vihim”.
