Hirvo Surva: aeg on küps natuke tagasi vaadata
1975. aastal tuli Andres Söödil välja üks lõbusamaid ja sümpaatsemaid dokumentaalfilme, mille nimi oli „Dirigent“. See jälgib XVIII üldlaulupeo liikumisjuht Fred Raudbergi suure peo proovi, rongkäigu ja kontserdi ajal. Värvikas film näitab ühe inimese pühendumust laulupeole, oma rolli tähtsuse selget tunnetamist ning puhast rõõmu ja koosolemise-tegemise lõbu. See, kuidas liikumisjuht peost osa saab, kehtib üldistusena kõigi peoliste kohta – massiline rõõm ja heameel. Tänavuse üldlaulupeo kunstiline juht Hirvo Surva mäletab Raudbergi. Ta ütleb, et ka tänapäeval on liikumisjuhid olemas, aga kogu seda massi ja pidu haldavad tiimid on tegelikult üllatuslikult väikesed. „Alati imestatakse, näiteks laulupidu külastavad välismaallased, et kuidas see võimalik on, et kõik need massid liiguvad õigesse kohta ja täpselt,“ tõdeb Surva. „Aga eks see teadmine liigub ka kuidagi generatsioonist generatsiooni. See on juba nii tugev harjumus, et ühed kogunevad tuletorni all ja teised kogunevad raadiotorni all ja sealt hakatakse tulema. Ei ole mingit probleemi. See on huvitav tegelikult, et üldiselt ei olegi ju mingit segadust.“ Võib-olla seda teadmist antakse Eesti rahvale juba geneetiliselt edasi?Nähtavasti. Aga tegelikult vähemasti peres ta liigub küll. Eks ikka käiakse vanemate proovis kaasas lapsena või laulupeol kaasas, isegi kui ise veel ei laula. Kuskilt endale märkamatult hakkab see ilmselt külge. Milla te ise viimati laulukaare all laulsite?Siis kui ma veel poistekooris olin. Oma kooriga olin ma esimest korda laulupeol 1980. aastal, ma olin siis 17. Ma alustasin tööd kooriga 15-aastaselt, see oli mu esimene koor. Kaks aastat tegin tööd ja kui ma olin 17, siis läksin oma kooriga laulupeole. See oli Kiisa rahvamaja naiskoor. Ma mäletan, et mul oli hästi uhke tunne olla rongkäigus oma koori ees. Eks ma olin laulupeol juba väikesest peale käinud ema-isaga kaasas, sest mu ema oli koorijuht ja isa laulis kooris. Ise käisin poistekooriga kaare all laulmas ja ka ühel tantsupeol olen ma tantsinud. Aga see oli ikka selgelt kuidagi teistmoodi tunne oma koori ees käia. On see ka ühtlasi teie kõige erksam mälestus laulupidudest?Mul on kaks tugevamat mälestust – mälestus laulda Gustav Ernesaksa käe all ja mälestus laulda Tuudur Vettiku käe all. Kui mulle öelda sõna laulupidu, siis need on need kaks momenti, mis mulle kohe pähe tulevad. Kui sellesuvisele peole otsiti kunstilist juhti, pidid konkursil osalevad kandidaadid esitama ka oma ideekavandi. Kuidas erineb teie toona esitatud ideekavand sellest, mis nüüd juuli alguses Lauluväljakul toimuma hakkab?Eks see nii umbes hakkabki olema. See oli kolm-neli aastat tagasi kui minu kätte sattus esimese laulupeo laulik ja ma hakkasin sealt Revalia kammermeeskooriga õppima lugusid. Õppisime kuu ja kaks ja neligi veel ning saime pool kava selgeks ja esinesime sellega keelepäeva kontserdil. Selle käigus tekkis mul aga huvi, et mismoodi tollal ikka asjad käisid. Sest esimesel laulupeol oli kavas 27 lugu ja kuidas nad jõudsid kõik need ära õppida, kui ajaloost on teada, et noodid ilmusid alles aprillikuus ja juba juulis oli pidu?! Sealt edasi tekkis mul veel küsimusi, mille vastuseid paljud praegugi ei tea, näiteks mitu lugu lauldi esimesel laulupeol eesti keeles, kes oli esimene naisdirigent laulupeol, millal tekkisid segakoorid, millal naiskoorid, millal lastekoorid, millal mudilaskoorid, millal tulid meie oma professionaalsed heliloojad, Saar ja Tobias, Türnpu, millal tekkisid märgilised laulud, millal tuli „Tuljak“, millal sai „Koidust“ n-ö tulelaul. Seetõttu ma kirjutasingi ideekavandi nime all „Ajalootund“ ja praegu tundub, et täpselt nii kõik lähebki, nagu plaanis oli. Minule tundus, et aeg on küps natuke tagasi vaadata. Meile tundub nii loomulik, et tuleme lauluväljakule ja laulame, aga me võiks natuke rohkem teada, kuidas see kõik sündis, kes seda tegid ja millised heliloojad olid. Esimese päeva kontserdile ongi valitud igast laulupeost üks lugu, välja arvatud 1969. aastal toimunud laulupeo sajas sünnipäevapidu, kust on kaks lugu. Ja 1950. aasta pidu jääb vahele... Sealt ei leidnud nagu ühtegi normaalset lugu. Mis see tähendab?Mõte ei olnud hakata retrot mängima, võtta mingi punane laul ja mõelda kui põnev, et siis nii tehti laulupidu. Me ikka jälgisime seda, et kavva jääks eesti oma autorid, eesti oma lood. 1950. aasta pidu oli vist ka üks kõige punasem pidu üldse, nii et selle me jätame ära. Esimese päeva kontserdi nimi on „Aja puudutus“. Aga teine päev, kuidas sündis nimi ja kava „Puudutuse aeg“?Tantsupeo jaoks tehakse samamoodi ideekavandid. Minu kavandi nimi oli „Ajalootund“, tantsupeo kavandi nimi oli „Puudutus“. Me hakkasime mõtlema selle peale, kuidas neid ühendada või leida neile koondmõte või -nimi. See sündis tegelikult väga kiiresti, sest meil oli lihtsalt kaks sõna – aeg ja puudutus. Nii saigi Laulu- ja tantsupeo esimese päeva nimeks „Aja puudutus“. Loogiline. Teise päeva nimi „Puudutuse aeg“ tähendab seda, et mingi aeg peab ise ka kusagile jälje jätma. Teisel päeval kõlab tõesti väga palju uut loomingut. Uusi arranžeeringuid, uusi seadeid ja täitsa värskeid lugusid, mis on kirjutatud spetsiaalselt selle peo jaoks. Teise päeva kontsert on nagu uue pakkumine. Nimi „Puudutuse aeg“ sobis selle kontseptsiooniga väga hästi kokku. See sõnapaar mängib minu meelest väga hästi. Kui keegi peaks 25 peo pärast taas sama kontseptsiooniga laulupeo tegema ja valima mineviku pidudest kavasse laule, siis milline lugu 2014. aasta peolt sinna kavva valitaks? Ma arvan, et selle peo nimilugu ehk „Puudutus“, mille on kirjutanud Tõnu Kõrvits Kristiina Ehina tekstile. See lugu tundub ka kooridele väga meeldivat. Ma lugesin hiljuti natuke kentsakat tagasisidet eelmise üldlaulupeo „ÜhesHingamine“ esimese päeva kontserdile. Nimelt oli see osadele inimestele elitaristlik tundunud – kavas olid Pärt ja Beethoven jt. Kas laulupidu peaks olema rahvapidu, kus kogu publik teab kõiki laule ja laulab kaasa või mis repertuaarivaliku eesmärk ikkagi olema peaks?Minu jaoks on laulupidu ikkagi koorilaulu pidu ja kindlasti kontsert. Eestis on ka neid üritusi, kus rahvas tuleb kokku ja saab koos laulda – Öölaulupidu ja muud, mis on ka väga tore ja hea. Aga laulupidu on tegelikult algusest peale olnud kontsert, mille rõhk on olnud koorilaulul ehk esitatakse mitmehäälset koorilaulu, mitte ei tulda kokku ühehäälselt koos laulma. Laulupidu on ikkagi kunstmuusikapidu kui nii võtta. See baseerub koorilaulul ja ma loodan, et nii see ka jääb. Seda on aegajalt nii siit kui sealt kuulda, et laulupidu on ikka rahvapidu, kuhu kõik peaksid esinema saama ja mida kõik peaksid kaasa tegema. See ei ole päris nii. Mina pean kunstilise juhina vastutama selle eest, et inimene, kes tuleb Lauluväljakule, tuleb kuulama ikkagi kontserti ja tahab saada sealt mingit tulemust. Äkki ka hea emotsioon ühislaulmisest on inimeste jaoks tulemus?On ja kindlasti käib sellega kaasas ka rahvustunne, isamaalisus ja sellest tulenev emotsioon. See sõltub ka lauludest, sest kui me laulame koos „Mu isamaad“ või „Mesipuud“, siis need on märgilised laulud, mis on ajast aega kavas olnud ja need kindlasti rõhutavad ka seda emotsiooni. Aga laulupidu on ikkagi eelkõige koorilaul ja tulemus on mitte ainult emotsioon, vaid koorimuusikapidu. Kas see võiks siis harida inimest?Ma arvan küll jah. Näiteks Pärt Uusbergi pole ilmselt paljud varem kuulnud?Kes see veel on, jah! Eks Pärt Uusberg kindlasti kerkib nüüd rohkem esile seoses selle peoga. Aga ma ei mõtle mitte ainult tänapäevaseid teoseid. Sellest, et me tänavusel laulupeol ajaloo läbi käime, saame me kõik targemaks, nii lauljad kui kuulajad. Kui Pärt Uusbergist rääkida, siis tema muusika on ju üsna kammerlik, mida on seni esitatud väiksemate kollektiividega. Kuidas te seda tuhandete lauljate esituses laulukaare all ette kujutate?Väga hästi kujutan ette. Küsimus ei ole selles, kas lauljaid on 20 või 20 000 või enam. Küsimus ei ole selles, et kõik laulud peavad olema väga kõvasti lauldud. Mõnikord on märksa uhkem, kui suudetakse viia üks laul kulminatsiooni pianissimos. See sõltub ka muusika iseloomust ja dirigendist, kes seda juhatab – kas panna inimesed kuulama või mitte.Uusberg kirjutas spetsiaalselt ühe loo mudilaskooridele – „Lauldes“ (dirigent Annelii Traks) ja meeskooridele – „Mis on inimene?“ (dirigent Mikk Üleoja); varasem teos „Muusika“ on segakooride repertuaaris (dirigent Kaspar Mänd).   XXVI laulu- ja XIX tantsupidu "Aja puudutus. Puudutuse aeg" toimub 4. - 6- juulini 2014.  Lisainfo ja peo kava leiab kodulehelt 2014.laulupidu.ee.
