Peeter Helme: kuidas sünnivad romaanid?
Iseenesest on säärane pikemate proosakäsikirjade võistlus ilmselgelt väikese riigi ja väikese keele nähtus. Viibides möödunud sügisel Frankfurdi raamatumessil, rääkisin Eesti romaanivõistluste kombest ühe Saksa suurkirjastuse kirjastajale, kes ütles kohe, et Saksamaa mõõtu riigis, kus aastas ilmub 70 tuhat raamatut, pole sellist võistlust vaja. Talentide leidmine on nii seal kui teistes suurriikides Eestiga võrreldes hoopis vastupidine protsess. Kui meie näeme vaeva, et inimesi kirjutama panna, neid seda tegema meelitada, siis seal nähakse vaeva, et paljude käsikirjade massist üksikuid pärle leida. Ja kindlasti tähendab see ka, et vastutus oma kirjanduse ja keele eest on väikeste maade puhul teistsugune. Pole midagi teha, aga väikeses tiraažis ilmuvate tekstide avaldamisest ära ei ela ning romaan, mida äsja käima lükatud Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse patroon Teet Kallas luule kui kirjanduse mastilipuga võrreldes laevaks nimetas, nõuab aega. Aega on aga meil kõigil vaid piiratud hulk ning see tähendab, et tuleb langetada valikuid – kelle valik on kirjutada romaan, peab ilmselgelt tooma ohvriks väga palju muud siin elus. Näiteks hoolitsuse oma perekonna ja lähedaste eest, tihti aga ka palju hõlpsamat tulu ja tunnustust pakkuvad karjäärivõimalused. Kes valib romaani, valib vähemalt kirjutamise kuudeks – või aastateks, kuidas keegi – üksinduse. Samuti ka ebakindluse – kas hoole ja vaevaga tehtud tööst üldse asja saab või on tegu millegagi, mis kõnetab ainuüksi autorit ennast. Kui tedagi. Kaugel sellest, nagu suudaks üks või teine võistlus ning selle ümber tehtav kära neid üsna suuri ja ilmselt üldisemas plaanis lahenduseta probleeme likvideerida – kuigi natuke ikka, sest auhinnafond 8000 eurot peaks andma võidutööde autoritele natuke vabadust võtta endale rohkem aega ja kirjutada veel üks romaan, loodetavasti veelgi parem. Kuid jah, romaanid sünnivad vaikuses ja rahus ning neid kirjutama ajendab autorit tihti soov maailma kasvõi natukenegi muuta, avada midagi ühe inimhinge või ühe ajastu, koha, miljöö olemusest, tuua selgust igapäeva saginas märkamatuks jäävatesse üldküsimustesse või lihtsalt tahe kirjutada üks hea lugu, selline, kuhu lugeja saab mõnekski tunniks igapäeva eest peitu pageda. Kui see õnnestub, ongi autoril õnnestunud maailma veidi muuta! Et innustada nii autoreid, kes alles nüüd sõrmed klaviatuuri järele sirutavad, kui ka neid, kes kirjutavad juba ammu, ent ei pelga konkurentsi ja hinnanguid, vaid soovivadki panna oma oskused proovile kummalises kaotajateta mängus nimega romaanivõistlus, Eesti Kirjanike Liit antud ettevõtmist korraldabki. Kaotajatest on kohatu rääkida, sest võistlus pakub võimaluse tuua oma töö žürii ette anonüümselt ning ka žürii saab omakorda anda autorile tagasiside anonüümselt. Samuti on avaldamata käsikirju hindav võistlus selline, kuhu ei tulda kellegi poolt kutsutult ja määratult ning kus ei hinnata kellegi tuntud nime, vaid kus lähtutakse ainult tekstist. Nõnda on võistlus avatud igaühele, kes on valmis ohverdama oma aega romaani kirjutamisele ning tahab selles kannatlikkuse kunstis teiste samasugustega mõõtu võtta. Ei tea korraldajadki, kuidas iga romaan valmib, kuid mida rohkem neid võistlusele esitatakse, mida erinevam on valik, seda paremini võib öelda 2015. aasta 1. veebruaril, mil kukub käsikirjade esitamise tähtaeg, milliseid romaane Eestis 21. sajandi teise kümnendi keskel kirjutatakse.
