Arvustus, Mihkel Truman: "Soolo", mis ei kaja
“Soolo”, R.A.A.A.M, esietendus 10. XI 2013. a Eesti Draamateatri maalisaalisTeksti autor: Ervin ÕunapuuLavastaja: Hendrik ToompereKunstnik: Ervin ÕunapuuNäitlejad: Hendrik Toompere R.A.A.A.M.-i kodulehel on “Soolo” tutvustuseks öeldud, et igal aastal müüakse väga palju unikaalseid kunstiteoseid erakollektsionääride salakogudesse. Hendrik Toompere sõnul on tema tegelase näol tegemist eriskummalise kurjategijaga, kes hävitab omapärasel viisil inimkonna kultuuripärandit, aidates samas kaasa arutule raiskamisele ja aplusele ning tehes seda ajal, mil globaalsest majanduskriisist tingitud töötus ja toidu kõrge hind on põhjustanud olukorra, kus üle miljardi inimese on sunnitud elama pidevas näljas. Ühesõnaga on lavastusele seda tutvustavas tekstis antud üllas laiade masside silmi avav roll. Sest tõepoolest – materiaalselt külluslikku elu naudib imeväike osa inimkonnast. Samamoodi on erakollektsiooni kuuluvad taiesed nautimiseks vaid väga väikesele seltskonnale, kuigi kõikvõimalikud kunsti- ja teadussaavutused (kui jätame välja nende n-ö rahalise väärtuse) on rohkemal või vähemal määral siiski inimkonna ühisomand. Erakollektsionääride kogudes on ju hulgaliselt näiteid inimkonna tippsaavutustest, millest peaks olema igaühel õigus osa saada. Kui me nüüd aga lavastuse enda juurde läheme ning unustame ametlikud tutvustustekstid, autorite kommentaarid-selgitused ning erinevate kriitikute nägemused-arusaamad “Soolost”, siis satume üsna segasesse situatsiooni. (Jätame siinkohal kõrvale võimaliku arutelu teemal, kas vaataja peab lavastust mõistma igasuguse eelteadmiseta või mitte; kas lavastaja peab end mõistetavaks tegema igale vaatajale või mitte.) Lavale ehk Radisson SAS-i hotelli sviiti kiirustab mees, kes avab sülearvuti ning alustab skype’ivestlust kellegi meisterkoka Pascaliga. Dialoogi mõte ja tähendus jääb kogu etenduse jooksul mitte ainult segaseks, vaid osutub lõpuks ka mõttetuks. Sest kui algul näib olevat dialoogil virtuaalse sõbraga äärmiselt oluline roll, siis mida aeg edasi, seda kesksemaks saab (kujuteldav, kuid peagi saabuv) publik ning Pascal unustatakse täiesti. Monolavastuse teksti esitamine näilise dialoogi ühe osapoole kõnena muutub täiesti mõttetuks, kui selgub, et sülearvuti ekraani kattis peegel. Võime ju hakata peategelase iseendaga suhtlemise motiive lahkama ning talle diagnoose pakkuma, kuid selline teksti edastamise vorm lavastuse kui terviku seiskohalt on “Soolos” tarbetu. Otsekontakt publikuga olnuks isegi huvitavam, olgu see kui tahes äraleierdatud võte monolavastuste puhul. Aga kui läheme nüüd haruldaste kunstiteoste juurde ning keskendume sellele, kuidas neid koheldakse, siis näivad taas nii mõnedki nüansid lavastusest endast lähtuvalt (toonitan veel kord, et jätame arvestamata kõiksugu kommentaarid-tutvustused) täiesti hämaraks ja mõistetamatuks jäävat. Gurmaan, kes on oma valdusesse saanud muu hulgas van Goghi maali ning Stradivari meisterdatud viiulit, mitte ei hoia neid vaid endale, vaid tegelikult ka hävitab neid. Ta nimetab küll taieseid, mille ta on ühel või teisel moel “söömiskõlbulikuks” teinud ning seejärel konsumeerinud, kuid vaataja võib ise näha, kuidas ta van Goghi raamitud maali supikausina kasutab või Stradivari viiuli kõlakasti tuld teeb.  Ometi ei tekitanud laval nähtud kunstiteoste hävitamine kuidagi seost igapäevase tarbetu kulutamisega, parimal juhul väljendas see kõigest egotsentrilise peategelase poosetamist. Taieste hävitamine mõjus oma ebamäärasuses veidi motiivituna. Oleks see olnud täiesti juhuslik, möödaminnes sooritatud maali pulbristamine või viiuli põletamine, siis oleks see tegevus mõjunud peategelase harjumuspärase, isegi intuitiivse teguviisina. Teisalt – kirjeldatud võimaluse vastandina – oleks saanud hävitamise-põletamise teha rituaalseks, nii et tulevärk oleks tekitanud publikus kas või alateadliku vajaduse toimuva suhtes seisukoht võtta. Kuid praegusel juhul jäi hävitamine, sellega hooplemine intensiivsuselt ja sugestiivsuselt hüplikuks ja kokkuvõttes ebamääraseks. Ei selgunudki päriselt, miks taiesegurmaan nii toimis ja mida ta sellest sai. “Soolo” kuulub kindlasti nende lavastuste hulka, mida saanuks Vaino Vahingu 1970. aastate keskpaigas kultiveeritud idee tarvis rakendada – nimelt nn vastuluure tegemiseks, et teada saada, kuidas publik etendust vaatab, kas ja kuidas mingitele nüanssidele reageerib jne. Sest selle napi tunni aja jooksul Tartu Uue Teatri saalis (8. II 2014. a) oli publikut äärmiselt põnev jälgida. Esimese poole etendusest ei osatud põhimõtteliselt mingit seisukohta võtta, segadus näis päris suur olevat. Teiseks pooleks oldi otsekui lepitud tõsiasjaga, et midagi selget ja üheselt mõistetavat siit ei tulegi ning hakati ka üsna tagasihoidlike naljade peale naerma. Teisalt oli lavastuse foon muutunud etenduse jooksul sedavõrd üksluiseks ja samas võõraks, et isegi laulev räim mõjus absurdselt naljakana. Lõppkokkuvõttes jättis Ervin Õunapuu tekst endast suure hulga arendamata jäetud heade ideede ja leidude kogumi mulje. Ideekatkeid, millest saanuks terveid omaette stseene kasvatada-arendada, oli ju tõesti mitmeid, kuid ometi jäid nad kõik vaid üksikkildudeks, millest ei kujunenud ei midagi iseseisvat ega ka mingit põnevat-kirevat üldpilti. Seepärast jääb mõneti arusaamatuks Õunapuu teksti lõplik mõte. “Soolo” mõjub kergekäeliselt ja kiiresti valmis visatud tekstina, milles on olemas väga tugev potentsiaal, kuid mis praegusel kujul kindlasti vaatajat piisaval määral ei kõneta.  Lavastuse päästis lõpuks ikkagi Hendrik Toompere vaimukas ja täpne mäng. Kõik, kes tulid tema pärast, ilmselt pettuma ei pidanud.  
