Neljapäeval esietendub Vene Teatris "Bernarda Alba maja"
See on hispaania rahavamuusikast, flamenco-tantsust, värvikatest hispaania rahavakommatest ning F. G. Lorca luules ja näidendites elavast kirest ja vabadusest inspireeritud teatrifantaasia. Etenduses on stseene ja isegi tegelasi, keda autoril ei ole. Federico García Lorca „Bernarda Alba maja“ on üks maailmadramaturgia tähtteoseid, mille poole on pöördunud kümneid ja sadu lavastajaid. „Näidendit „Bernarda Alba maja“ tõlgendatakse tavaliselt kui sünget ja lootusetut lugu sellest, kuidas julm ja türanlik ema määndab oma viit õnnetut tütart. Noorte naiste allasurutud kired, nende unistused armastusest ja vabadusest viivad pere katastroofini. Tundub, et on olemas kirjutamata reeglid kõigile lavastajatele, kes selle materjaliga tööle hakkavad: laval peab valatama hulganisti pisaraid, eksalteeritud tegelaskujud peavad olema viidud viimase piirini, olukord, kuhu need hispaania naised on sattunud, peab olema väljapääsmatu, vähimagi lootuskiireta. Mulle aga avanes F. G. Lorca näidend pärast põhjalikku läbitöötamist hoopis teisest küljest. Minu jaoks on ainuke kaastunnet vääriv inimene just nimelt see õnnetu ema, kes saatuse tahtel on oma viie arutu tütrega sattunud külakesse, mida isegi kaardilt ei leia, kus inimeste kombed on lihtsad ja julmad. Tütarde igatsus peigmeeste järele on arusaadav, aga ainult Bernarda teab, et selles külas pole neid kellelegi mehele panna. Kõik naabrid on toored, harimatud, tuulepäised, kohtlased talusulased, kelle ainus unistus on vats täis puukida. Ta püüab hoida tütreid õudse maailma eest, mis ümbritseb perekonna maja, kuid ta on kaotusele määratud, kuna tütreid juhib loodus ise, ihu kutse ja elujanu. Minu jaoks ei ole selles loos põhikonflikt mitte vabaduse ja orjuse ega noorus ja vanaduse vahel, vaid loomalikkuse ja inimlikkuse vahel. Bernarda on ristiinimene, tema jaoks on sellised kategooriad nagu moraal ja kõlblus absoluutsed, ta usub Jumalat ja kardab surma. Sellises õhkkonnas on ta ka oma tütreid kasvatanud, aga loodus ja paganlik-loomalik maailm akna taga meelitab neid oma toore jõuga, äratab neis kirgi, mis ristiinimesele on hirmsad ja keelatud. Aga mida ema suudaks selle vastu? Inimeses on koos nii jumalik kui loomalik, ja see hääl, mida tütred kuulevad, on looduse enda hääl, hääl, mis meid kõiki aeg-ajalt kutsub. Öös vuliseb oja, akna all kõigub tuule käes jasmiinioks, ööbik laulab ja kuu kallab kahvatusinist valgust üle kogu ümbruskonna – see erutab elukogenematuid naisi, kutsub neid teadmatusse. Kes neid selle eest hukka mõistab? Ja kes mõistab hukka nende ema? Jumaliku ja loomaliku kokkupõrge inimeses on traagiline. Minu jaoks jumalik on puhtus ja loomalik – elurõõm, lavastus peab tulema helge, kirglik ja väga ilus. see lavastus on inimestest, kes elavad õnne eelaimuses, elavad kirglikult ja pööraselt, seetõttu on selle loo traagilisus minu jaoks helge,“ ütleb oma tulevase lavastuse kohta Ivan Strelkin. Esietendus Vene Teatri suures saalis 27. veebruaril 2014. OSADES: Bernarda Alba – Liidia GolovatajaBernarda ema – Liilia ŠinkarjovaBernarda tütred, Angustias – Anna MarkovaMagdaleena – Natalja DõmtšenkoAmelia – Marina MalovaMartirio – Tatjana KosmõninaAdela – Anastassia TsubinaLa Poncia, majapidajanna – Jelena JakovlevaPrudencia – Tatjana ManevskajaAntonio María Benavides – Oleg RogatšovMoonamehed – Sergei Furmanjuk, Aleksandr Žilenko, Artjom Garejev
