Filmimees Puks: meie dokumantaalfilm on praegu on naiste teha!
Vaata täismahus artiklit "Dokumentalistika on rahvuse südametunnistus" kultuurilehes Sirp, kus legendaarset filmimeest usutleb Aljona Suržikova Kas sügavus ja mitmekülgsus võib mõnikord kaotsi minna, kui kõik on lubatud?See oli teatud mõttes kodeeritud keel, mida mõistis ka vaataja. Praegu ei ole koodi vaja. Meie filmid vaadati korduvalt läbi, enne kui need ekraanile lubati. Nüüd sellist kontrolli pole. Pole ka eriti küsimust, kui kellelgi film ebaõnnestub. Enamikku praegustest filmidest näeb esilinastusel, siis teleekraanil ja seejärel ongi film kadunud. Nii palju kui mäletan, on ikka ja jälle räägitud dokumentaalfilmide kinost, aga kahjuks ongi see jutuks jäänud. Filmi tuleb vaadata vähemalt teleekraanilt, mitte telefonist. Palju on juttu olnud filmikroonika taastamisest – mitte küll kunagise ringvaate kujul, aga tänapäeva pildikroonikana. Tean, et seda proovitakse jälle teha, ja tahaks loota, et seekord see õnnestub. Mida arvad praegustest tegijatest?Praegu on jälle väga põnevaid tegijaid peale tulemas. Vahel räägitakse põlvkondade konfliktist, aga ma ei ei ole oma arust kunagi noortega konfliktis olnud. Ma ei tea küll, kas noored nii arvavad, aga on ju selge, et ajaga arusaamad muutuvad. Tulebki teisiti mõtelda ja teistmoodi teha. Mäletad, kuidas Maimik-Kilmi-Tolk võimsalt tulid. Praegu on aga meie dokumentaalfilm suures osas kõige paremas mõttes naiste teha.Vaata, kui palju neid on! Meie ajal oli kroonikas kaks naisrežissööri: Reet Kasesalu ja Valeria Anderson. Üks naisoperaator – Inessa Kozlova. Nüüd Kersti Uibo, Marianna Kaat, Katrin Laur, Marianne Kõrver, Marje Jurtšenko, Moonika Siimets, Liis Nimik, Liis Lepik, Anu Aun, Heilika Pikkov, Kristina Norman, Leeni Linna. Kõik huvitavad ja andekad loojad. Lainena tulnud. Lisame väga tugevad naisprodutsendid, ja ka naised, kes juhivad praegu Eesti filmielu. Soolisest ebavõrdsusest Eesti filminduses pole küll põhjust rääkida. Keegi võiks kirjutada ja analüüsida, mida see kõik endaga kaasa on toonud ja mida see tähendab. Millest või kellest peab filmi tegema?Filmi peab minu arvates tegema nendest, kellelt saad elamise jõudu. Kõik minu tegelased, kellega olen filmitegemise käigus kokku puutunud, on isiksused: ma austan neid ja suhtlen nendega lugupidamisega. Meie, dokumentalistid, peame elu avasilmi jälgima, täpselt valima, tabavalt jäädvustama, sügavalt mõtestama ja püüdma tehtut säilitada. Nii lihtne see ongi  
