Valdur Mikita: Eesti paisub nagu pärmisai
Mikita ütleb oma raamatu "Lingvistiline mets" menu kohta, et populaarsust põhjendada ei oska, aga arvab, et Eesti asja tuleb ikka kümne aasta jooksul kord ümber mõtestada. See oli neljas katse, aga küllap siis tuli õigel ajal. Viimase raamatuga leidis Mikita enda sõnul "ühe hea termini" - "mitmiktaju", mis katab ja lubab kirjeldada, kuigi kõike mitte.  Samas, mida rohkem seda maailma kirjeldad, seda rohkem on seda, mida kirjeldada ei saa. Raamatu kirjutamisega adus Mikita, et Eesti on ikka "hämmastav paik". Mikita ütleb, et "Lingvistiline mets" on nagu armastuskiri Eestile, natuke ka naiivne, nagu ikka. Aga põnevust jätkub - kui Eesti sahtlisse panna, siis sahtlis pole põhja, "Eesti paisub nagu pärmisai" Mis aga Mikitat painab, on see, et koduuksest välja minnes Eestit ei näe, heas mõttes rahvusideoloogiat on tegelikult vähe, see programm tal tagataskus istub! Mikita räägib ka, et tänu raamatule on tal nüüd oma valvepsühhiaater! Lisaks saame teada, miks viskaks ta õhupallikorvist välja akadeemik Gustav Naani.      
