Arvustus, Margus Haav: kui lõvid seedivad saaki, siis peavad varesed pidu
    George R. R. Martini eepilise, moodsa fantasy ühe oluliseimsse sarja kuuluv "Jää ja tule laul" värskelt eesti keelde pandud "Vareste pidusöök. Teine raamat" on tegelikult pisike pettumus paljude fännide jaoks. Sageli on peetud seda ka mammutsarja nõrgimaks raamatuks, mis venib ja venib ja venib. Isegi sõbralikumad austajad leiavad, et pikkusega on pisut liialdatud ning sündmustega kokku hoitud. Tegelikult viitab juba pealkiri sellele, et suuremad lahingud on selleks korraks peetud ning Martin käib peategelastega võrdlemisi kokkuhoidlikult ja säästlikult ümber. Varasemate raamatute tempos neid hävitades olekski väga keeruline sarja lõpuni välja vedada. Kõik on justkui nii nagu peab, Seitsmes Kuningriigis jätkuvad keerulised ajad. Seitsmeusk tugevneb ja selle preestritel lubatakse taas relvastuda. Brienne jätkab Sansa otsinguid ning sedakorda on tema tee eriti okkaline. Sam jõuab lõpuks muinaslinna. Tegevus on, nagu ikka, ajendatud peamiselt alatutest reetmistest ja kõikelämmatavast võimuihast. Põhimõtteliselt ei lähe peaaegu mitte miski nii, nagu peab. On ohtralt snuffile lähenevat piinaporno vägivalda, rõlgeid võitlusi ja detailselt kirjeldatud rohkem või vähem perversset seksi.  Keeruline öelda, mis käis autoril peast läbi, kuid igal juhul on selle osa ligi poolelt tuhandelt leheküljelt välja jäetud sarja kahtlemata kõige eredamad ja tugevamad karakterid Daenerys Targaryen, Tyrion Lannister ja Jon Snow. Keskendutud pigem vähemolulistele kõrvalliinidele, mis aga ka ei kipu eriti hargnema ega lisa ka tervikule midagi olulist. Peamine pole siiski mitte vanade tuttavate puudumine, vaid pigem see, et nende asemel kilbile toodud karakterid pritsivad küll ohtralt verd, sappi ja lima, kuid jäävad siiski kuidagi kahvatuteks, üheplaanilisteks ning lõpuni arendamata. Martin kirjutab muidugi haaravalt ja nauditavalt, kuid seekord kuidagi sihitult. Mõned küünilisemad kahtlustavad isegi seda, et ehk tegi "Vareste pidusöögi" hoopis variautor ning internetis levivad lõbusad näpunäited selleks, kuidas raamatut kõige parem lugeda oleks. Kahju tõesti, sest nagu öeldud, Martin on tegelikult suurepärane kirjanik ning ka selles teoses on alles mõnus õõvatekitav atmosfäär ning jagub põnevustki omajagu. Siiski on selle raamatu värviks hall. Maastik on endiselt hall, taevas on sinakashall, veepeegel läigib terashallilt ja korjuste kallal maiustavad varesedki on tuhmhallid. Mario Kivistiku maitsekas tõlge on jätkuvalt asjatundlik ning žanritruu. «Troonide mängu» peagi alustava neljanda hooaja treiler:    
