Filmiarvustus, Tõnu Pedaru: “Suured kurjad hundid”, meeste mängud, omad reeglid
Miks ka mitte, kui ütlus vastab tõele, ja ehk tänu sellele on üks iisraeli film ka Eestimaale jõudnud (jooksis ka Pöffilt läbi). Teisalt annab see hea võimaluse etteheiteid teha – tegemist on sarnaselt Tarantino kaubamärgile ja käekirjale vägivallaküllase kättemaksulooga, kus kerge nali/raskem must huumor ning süngem tõsidus kokku põrutavad. Ega naljalt ei jätakski kasutamata võimalust nii iisiks enesekehtestamiseks, et jah, muidu ju ok, aga Quentini koopia vms. Kui keegi jaksab seda hakklihamasinat vändata, siis leiab eeskujusid žanrifilmidest või käekirjadest muidugi nii idast kui läänest küll, aga see selleks. Pigem on siin filmis paras ports võimsast juudi huumoritraditsiooni aardepotist, mis kui soovite, podiseb juba Toora aegadest, ja mis on aidanud sel rahval tervikuna ellu jääda läbi sajandite kestnud hädade. Ning mis toidab ja kosutab jätkuvalt oma nii mustade anekdootide, maailmalõpunägemuste ja müstikaga kogu lääne (pop-)kultuuri. Teisalt peegelduvad filmis tänase juudiriigi teemad – asutamisest peale sisuliselt sõjas, võitluses ja vastuseisudes. Siit tulenev kogu ühiskonda läbiv jõuline militaarne mõõde. Vajadus pidevalt, paranoiliselt valmis olla kiirreageerimiseks, kättemaksuks, terroriks jne Siis muidugi sisu keskne teema – ja üks kindlaid-kõigutamatuid tänapäeva ühiskondade tabude kantse - pedofiilia, laste seksuaalse ära kasutamise temaatika. Eestimaalastele enam tuttavalt on äsja pedofiilia-värki puudutatud mängufilmides “Kertu” ja “Jaht”, aga siin on fookus kurjategijal ja karistusel ehk kättemaksul. Mis põimub räige ritualiseeritud sadistliku vägivalla ja selle teostajate – ühelt poolt potentsiaalse pedofiili, manikaalse sarjamõrvari, teisalt kättemaksjatega. Osalt ehk muidugi alati apetiitne retsept seksi ja vägivallaga nö müüa. Aga filmis, kus kärutatakse tükiti ikka teistpoole tavaoludes arusaadava lubatavuse piire või vähemasti põrutatakse haamriga vastu näppe, on midagi enamat kui soov päevatöö sularahaks vahetada. Mida peab isa tegema, kui tema tütar on tapetud ja tükeldatud seksuaalmõrva läbi? Raske teema raames on loos õhus palju lahtisi otsi ja segadust: emotsioonid, (au-)koodeksid, on kahtlustused. Kättemaksuga kaasneva piinarikka ülekuulamisprotsessi käigus me ei tea, kas kurjategijaks, pedofiiliks-sarimõrvariks peetu on üldse süüdi? Ja teisalt oleks vaja saada kiirelt vastused, lahendada asju otsustavalt. Võimalik, et filmitegijate sümpaatia kaldub õiguse enda kätte võtjate ja omakohtu poole, sest nö ametliku politseijuurdluse jõuetust presenteeritakse muidugi üsna selgelt. Aga pigem ollakse kriitiline kõigi osalejate suhtes. Lugu käivitub, kui tüdruklaps kaob peitusemängu ajal ja mõne aja pärast näidatakse meile juba, kuidas võmmid löömameestega töötlevad üht prillipapat, kelle suhtes on umbmäärane kahtlus, et võib olla teo taga. Selle noore meespedagoogi, (sealjuures religiooniõpetaja, taas tabudel tallamine?) edasine elu tehakse õige kibedaks, aga lintšitakse asja eest või mitte, eks see jää vaatajalegi otsustada. Need on mingil määral isegi tavalised meeste mängud, mehelikkuse mõõtmised, macholikkuse eri väljundid, kuhu kuuluvad julguse ja vägivallaproovid, jõudemonstratsioonid - boys will be boys! Patriarhaalne iidne silm-silma vastu ja omakohtu-asjad. Ja mingil määral isegi üksteisemõistmine ja kamraadlus a la “sa küll raibe tegid seda hirmsat asja, aga oled omamoodi kõva junn - aga ma teen sulle seda sama vastu” Mitte küll kõike, sest “suguliikme viimine magava ohvri keha igasse auku”, mis kidnäpatud lastega väidetavalt toimus, ei sobi sedakorda teps mitte tagasi tegemise meetodiks. Hea dialoog, head esitused ja head tempod lubavad kenasti kaasa elada. Vägivald, kuigi jõhker, on serveeritud keskmisele närvisüsteemile suhteliselt talutavalt. Kättemaksutriller ja mõrvamüsteerium sisaldab, nagu öeldud, väikest viisi viiteid ja vihjeid iisraeli ühiskonna sotsiaal-kultuurilisest mudelist ja riigist. ( araablaste/palestiinlaste teema, stereotüüpne domineeriv juudi naine, matroon, kes jagab käskusid mehele ja täiskasvanud pojale jne) Kes soovib, võib proovida kogu lugu tõesti ka punamütsikese-variandina näha. Pole võimatu, et kõik või vähemalt mõndagi selgub süüdlaste või loo sõnumi kohta alles, tõesti alles, pöördeliselt filmi lõpus. Võib muidugi ka küsida, et kas ikka selgub? 
