Sirbi värske filmitoimetaja Tristan Priimägi: paljud kriitikud kirjutavad iseendale, nautides oma sõnade kõla
Miks läksid Sirbi filmitoimetajaks - kas leht on nüüd peale skandaale taas hip ja cool? Või tüdinesid ära senisest otsast - EFI välissuhete juht kõlas ju ägedasti? Ma olin kuus aastat ühe koha peal olnud. Natuke peaks endale väljakutseid ka esitama aeg-ajalt. Kogu aeg võiks väike ärevus sees olla. Mis cool'i puutub, siis on mul trendidest sügavalt ükskõik olnud alati, olen isegi selleteemalisi etteheiteid pidanud kuulma, uskumatu eks. Tuleb ikka oma rada käia ja las siis teised vaatavad, kas tulevad järgi või mitte. Kandideerisin, sest nägin, kuidas seal asju edendada saaks ja tundus huvitav. Milline on hea filmikriitika - kui pikk ja kui diip või kõlbab ka kiire kähkukas? Õige filmikriitikaga on minu meelest nagu hea kirjandusega. Hea kirjanik on see, kes minu sõnatu ängistuse või mõtte suudab kuidagi lauseteks ära vormistada nii, et ma ennast seal ära tunnen. Hea kriitikaga on minu meelest samamoodi. Paljud kriitikud kirjutavad iseendale, nautides oma sõnade kõla. See on tore harjutus (vt kogu Itaalia televisioon), aga suuremas plaanis täiesti tähtsusetu. Kriitik peaks olema lugejaga dialoogis, mitte talle kuskilt elevandiluutornist pähe sülitama. Hea kriitika püüab ausalt asja olemusele pihta saada. Hemingway ütles kunagi "Jumalaga, relvade" kohta, et kirjanik peab alati teadma oma tegelaste ja tegevuse kohta kordades rohkem kui lugeja. Kriitikaga on ehk samamoodi - taust tuleks endale igakülgselt selgeks teha (hämmastav, kuidas seda ei tehta!), aga seda lugejatele iga hinna eest leheveergudel tõestama hakata pole mõtet. Pole oluline, mida sa tead või lugenud oled, kui see ei teeni lõppeesmärki ehk selget mõtet.    Eestis tehakse filme vähe - millega täidad nädalalehe küljed? Milliseid välismaa filme kajastad? Hollywood on sees või väljas? Mängufilme tehakse tõesti vähe, aga filme kokku üsna arvestatavas mahus. Lisaks rohked filmisündmused, filmipoliitika... materjalist puudu ei tule kohe kindlasti. Pealegi on Sirp üks väheseid kohti, kus on trükimeedias võimalus oma mõte korralikult lõpuni mõelda ilma, et mingi energiajoogi reklaam pärast sissejuhatust hoo kinni peataks.   Meinstriim-kinost tahaks kajastada neid filme, mis (pop)kultuuriliselt resoneeruvad ka veidi laiemalt, väljaspool antud filmiteksti. Eestis (vähemalt Tallinnas) on näidatavate filmide valik tegelikult kokkuvõttes väga progressiivne. Äkki saame ka anda oma panuse selleks, et inimesed head asjad kinost üles leiaks. Mis filme vaatad täiesti oma huvist, mitte töökohustustest johtuvalt? Ausalt öelda kõike, aga viimasel ajal pigem vanu filme, dokke ja seriaale. Uutel mängufilmidel on harva midagi uut pakkuda, mis argimelodraamast väljapoole ulatuks. Melodraama all pean siis silmas klisheelikke karaktereid ja tegevuskäiku. Ma saan aru, et inimesed vajavad äratundmisrõõmu filmi vaadates, aga mis tasemeni sellega minna on mõtete? Mitu korda mul on vaja isiklikult veenduda selles, et Bruce Willis ei saagi lõpus surma? Tore ju on, aga tahaks kuskile edasi liikuda oma eluga mingi hetk. Mängufilmid seda võimalust suures osas praegu ei paku. Dokkide puhul on aga nii, et tegijad ei tea tihti isegi ette, kuhu asjade käik välja viib.   foto (kultuur.err.ee): DocPoint Tallinn 2014 avamine: aastaid on Tristan Priimägi (paremal) ja Kaarel Kuurmaa vedanud rahvusvahelist dokfilmifestivali.   Soovita paar head filmi, mida vaadata? Alati keeruline küsimus.... Viimastest? Paar? "Let's Get Lost" (dokk Chet Bakerist, 1988) ja dada-klassika "Entr'acte" (Rene Clair, 1924).   Natuke nalja ka lõpuks – sinu kolleegid, Euroopa filmikriitikud tegid mingi aeg tagasi Trieri „Nümfomaani“ kampaaniapostereid, koorisid endid paljaks ja tegid orgasmi-grimassi. Kas sina lööks ka kampa selle kampaaniaga? Sa vist tunned neid kriitikuid isegi? Kollektivism sellisel kujul on mulle alati kahtlane tundunud. (Vaata ka: kommuunid, demokraatia, ühislaul, talking stick) Seda on teinud juba taani, poola, ungari omad...kriitikud peaks olema indiviidid, mitte lambad. Aga Ungari plakati pealt tunnen jaa üht tüüpi ( Viser Balasz- toim.), kes on just väga isepäine, ma ei saa aru, mis ta läks sinna.  One-off naljana nagu ok, aga kui seda on juba kaks korda tehtud, siis mõttetu.       Ungari filmikriitikute Trieri-kampaania, kus on Eesti oma? ( foto: indiewire.com)                           
