Lavastus „Hullud päevad“ naeruvääristab moehaigusi ja moodsaid ravivõtteid
Performance`i, sõnalavastuse ja ka tantsukunsti vahendeid kasutav lavastus vaevalt et kedagi ükskõikseks jätab. Kaks noort naist juhivad muigamisi, aga kohati ka lausa laginal naerdes tähelepanu tänapäevastele moehaigustele. BARBARA LEHTNA, "Hullude päevade" autor: "Me avastasime ühtäkki, et meie ümbruses, meie vanused sõbrad, kunstnikud, näitlejad ja muud inimesed, et neil on nii palju muresid ja hädasid ja muid häireid, et meile endale tundus, et kus me ise selles spektris oleme. Et me oleme liiga normaalsed kunstnikud, meil tõesti ei ole ühtegi häda ja see tundus probleemina ühtäkki." "Ja kui juba tundub, et häda on käes, siis tuleb selle ravimiseks minna mitte arsti juurde, vaid käia kümnetel niiöelda teraapiatel, koguda meeletul hulgal teadmisi ja tarkusi iseendaga hakkama saamiseks." "Kui ma isegi mõtlesin, kuidas ma oma vaimu olen harinud, siis ma olen juba ise käinud joogas, shindos, kristallkausse hõõrumas. Ja kui ma nüüd küsin endast vanemate inimeste käest, siis nad tihti on käinud kümnes, kaheteistküümnes, viieteistkümnes alternatiivravi kursusel või töötoas." Lavastuse autorid tõdevad, et kui ekselda pidevalt ühe, teise ja kolmanda asja vahel, võib eneseleidmine väga raskeks osutuda.      
