Kulka kirjanduspreemiad. Igor Kotjuh: Kivirähki teosel võib olla teraapiline mõju
Milline oli eesti kirjandusaasta?  Praegu vastan teie küsimustele kui žürii esindaja, mitte aga näiteks kui sõltumatu eesti kirjanduse tõlkija. Siin on oluline vahe, kuna sõltumatu tõlkijana defineerin oma valikuid läbi isiklike eelistuste ja žüriiliikmena saan rääkida viie võrdväärse inimese kollektiivsest maitsest, teostest, mille kunstiline keel on meie viie jaoks (Veronika Kivisilla, Indrek Koff, Triinu Seppam, Urmas Vadi ja intervjueeritav) arusaadav, on meie lingua franca. Oli tõsine ja sisukas kirjandusaasta. Eriti palju oli tugevaid luulekogusid, kokku ligi paarkümmend. Üldiselt häid teoseid ilmus enam, kui oli võimalik loetleda nominatsioonides. Ühest küljest see rõõmustab – ikka on tore mõelda, et väärtkirjandust ilmub rohkem kui jõuab esitleda ühe preemia raames. Samas on väga-väga kahju teostest, mis jäid nominatsioonist välja. Tahes-tahtmata tekib küsimub: mida teha nomineerimata, ent žürii tähelepanu pälvinud teostega, mis justkui moodustavad soovitusliku kirjanduse nimekirja? Sarnased tunded tekivad ka seoses preemiatega – siingi saab tunda rõõmu auhinnatud raamatute üle ning väljendada lootust, et preemiast ilma jäänud teostele jätkuks palju lugejaid. Sellise eduka kirjandusaasta puhul võiks keegi žüriiliikmetest olla Vanake Hottabõtš, kes arvatavasti pärjaks iga õnnestunud teost auhinnaga. Selge. Andrus Kivirähki võit proosas ilmselt ei üllata inimesi, ning üks märgatavamaid teoseid kogu aasta jooksul ilmus hoopis vabaauhinna kategoorias. Žürii hindas teoseid, mitte autoreid. Me käsitlesime 2013. aasta teoseid teiste 2013. aasta teoste taustal. Ehk ühegi teose jõudmine nomineeritud ja auhinnatud teoste hulka pole žürii jaoks kindlasti iseenesestmõistetav, kuna sellele eelnes mitmekuine lugemisperiood ja põhjalikud arutelud, et jõuda konsensusliku otsuseni. Andrus Kivirähki teose puhul „Maailma otsas: pildikesi heade inimeste elust“ tõi žürii esile autori julgust kirjutada empaatiliselt lihtsatest inimestest ilma suure loota, mida ta oskas ka meisterlikult teostada, samuti teksti positiivset meelelaadi. Sellel teosel võib olla teraapiline mõju. Mida arvate Valdur Mikita fenomenist, tema raamatust, tema tekstis avalduvast maailmakäsitlusest? Valdur Mikita fenomenil on eellugu. Selle autori andekus originaalse mõtleja ja särava kirjutajana avanes sammhaaval, järkjärgult, mitme aasta vältel. Paralleelselt laienes Mikita lugejaskond – Tartu haritlaste lemmikust sai aegamööda üle-eestilise tähtsusega arvamusliider. Ta teose puhul „Lingvistiline mets: tsibihärblase paradigma. Teadvuse kiirendi“ tõi žürii esile märksõna „vaba“ – erudeeritud autor kirjutab Eestist ja eestlusest lustakalt, lennukalt, luues ootamatuid ja rabavaid seoseid. Ühtlasi on Mikita teos vabastav neile, kes julgevad autori mõttelennuga kaasa minna. Mitu meetrit eesti kirjandust läinud aastast läbi lugesite? Kui virna laduda. Seda on raske öelda. Minu silme ees on meie žürii esimene kokkusaamine ühel kenal novembriõhtul Tallinna Keskraamatukogu rõdusaalis. Istusime viiekesi ümber hiiglasuure laua, mis oli tervenisti kaetud raamatukuhjadega. Ja mäletan seda tunnet: kas me närime sellest läbi? Tööjaotus oli järgmine: iga žüriiliige luges läbi kõik luuleraamatud. Teiste žanrite osas jagasime teosed kahte rubriiki: tundmatud teosed, mida pidi lugema vähemalt kaks žüriiliiget, ja mõnevõrra tuntud teosed, mida pidid lugema kõik žüriiliikmed. Jaanuaris tuli lisa: teosed, mis ilmusid novembris ja detsembris. Siinjuures soovin tänada Tallinna Keskraamatukogu, kes varustas meid aegsasti uute teostega. Ja loomulikult žüriid – oleme kõik erinevate huvidega raamatusõbrad, kuid oskasime teha teineteisele järeleandmisi, et žürii püsiks koos ja et töö oleks viidud lõpuni. Mis on eesti kirjanduses puudu? Räägitakse ses osas monumentaalsetest romaanidest. Minu isiklik hinnang: võiks kõlada valjemini naisautori hääl. Luules see kostab suhteliselt hästi, kuid proosas on sellest puudu. Nii nagu ka monumentaalsest romaanist. Seda enam oli üllatav Kätlin Kaldmaa debüütromaan „Islandil ei ole liblikaid“, mis tõi endaga kaasa palju värskeid mõtteid. Selle teose keskmes on Islandi miljöös arenev perekonnalugu läbi saja aasta. Teksti on võimalik erinevalt interpreteerida. See on perekonnalugu. Aga võib sobida ka ökokriitiline lugemine. Või keskendumine feministlikele teemadele. Või miks mitte käsitleda seda romaani metafoorina depressiivsetest Eesti väikelinnadest. Mis on eesti kirjanduses unikaalset, kui on, peale keele? Eks iga lugeja leiab, mis vapustab just teda. Mind paelub juba see mõte ise, et meil on oma elujõuline kirjandus, mida päevast päeva loovad erinevate põlvkondade kirjanikud ja luuletajad, kes elavad meiega samas riigis, loevad samu ajalehti ning võib-olla sõidavad sama linnabussiga. Valik on lai, esindatud on kõik kirjandusžanrid, igaüks leiab midagi oma maitse järgi. Olgem siis usinad lugema!
