Üllar Saaremäe: olen leidnud kontseptsiooni, mida varem pole kasutatud
Alljärgnevalt kultuuriportaali kolm kiiret küsimust lavastaja Üllar Saaremäele esietenduse eel: Kas pole huvitav, et nii Rakvere teater kui Ugala on osaliselt surnuaialeehitatud - päris oma kodu ehk kalmistule ei tahaks, aga kas loomingulisekstööks pole see luudele rajatud ala kui loodud - surmale lähemal ja muumetafüüsika? Sellele pole ma niisuguse nurga alt küll mõelnud, aga teater on kaduv kunst ja seeläbi igati sümboolne koht see surnuaed ju. Nii nagu etendustest jäävad vaid mälestused – siin ja praegu ta toimus ja järgmine hetk läinud... Aga eks teatrit ole ju kõikjal tehtud. Olgu siis kirikus või kõrtsis, soos või laadaplatsil. Ma arvan siiski, et koht saab kaasa mängida ja kasuks olla. Kui see nii pole, läheb teater mujale ja alustab uuesti. Saan aru, et oled keeranud koduteatri Rakveres kui kellavärgi käima jasaad ise muid asju teha? Ei pea oma asutuse eelarvet koormama,vaid saad teiste oma kulutada? See mujal tegemine on väga vajalik – laadida ennast ja saada uusi kogemusi. See hooaeg on läinud mul enamuse ajast mujal jah. Aga see ei tähenda, et oleksin Rakvere unustanud. Pealegi on meil uus juht Velvo Väli, kes asja igati ohjas hoiab, nii et muretsemiseks põhjust pole. Pigem on koduteatri järele tõsine igatsus tekkima hakkanud. Aga aprili algusest alustangi tööd Martin McDonagh' näitemänguga “Üks pealuu Connemaras...”, mis esietendub Rakvere teatri suvelavastusena juunis.  „Rosencrantz ja Guildenstern on surnud“ on sul kolmas kohtumine - kolmon kohtu seadus, sedakorda siis lavastajana - miks ikkagi see näidend siinja praegu või igavesti ? Kas oled sõltuvusse sattunud? Või tehaksegi niiseda filigraanset teatrit, millest oled kõnelenud? Esimene kohtumine oli mul ikka publikuna. Aga... Tavaliselt on nii, et kui oled näidendi lavastanud või selles mänginud, nagu mina mängisin «Rosencrantzis ja Guildensternis“, siis see materjal sind enam ei kummita, saad sellega nagu ühele poole, oled sealsed küsimused enda jaoks ära lahendanud. Läks aga nii, et kui Hendrik Toompere ligi kümme aastat tagasi Rakvere teatri suvelavastusena selle näidendi minu palvel lavale tõi (mängisin seal Rosencrantzi), jäi see tekst mind ikka kummitama. Tahtsin selle juurde tagasi tulla ja juba lavastajana.«Rosencrantz ja Guildenstern on surnud» pakub näitlejatele suurepäraseid rolle. Lisaks usun, et leidsin kontseptsiooni, mida pole ilmselt veel kordagi kasutatud. Vähemasti Eestis. Usun, et see on väga lahe võtmestik, mille me oleme koos kunstnik Kristi Leppikuga lavale säädnud ja mida mööda me liigume. Ma heameelega praegu rohkem ei räägiks, jätan selle publiku avastada. Stoppard on äärmiselt intellektuaalne kirjanik, aga julgustuseks ütlen, et oleme püüdnud saavutada kergust ja see on meil ka õnnestunud.       Kriminaalkomöödia Lavastaja: Üllar SaaremäeKunstnik: Kristi LeppikNimiosades: Meelis Rämmeld ja Aarne SoroTeistes osades: Andres Lepik, Andres Tabun, Carita Vaikjärv, Janek Vadi, Margus Vaher, Oleg Titov, Tanel Ingi, Triinu Meriste, Vallo Kirs Tegemist on Stoppardi esiknäidendiga, 1967. aastal ilmunud komöödia ja tragöödia vahel kõikuva draamaga. Näidendi keskmes on kaks kõrvaltegelast William Shakespeare’i “Hamletist” – Rosencrantz ja Guildenstern, kes kuninga käsul üritavad printsilt tema saladusi ja plaane välja uurida. Kaks võimumasina hammasrataste vahele jäänud mutrikest. Tom Stoppardi versioonis on neilt võetud isegi nende identiteet – nad ei mäleta, kumb on Rosencrantz ja kumb Guildenstern. Seda ei mäleta ka teised tegelased – nende tähtsus on nii tühine, et isegi nende nimed ega isikud pole olulised. Samuti puuduvad neil mälestused oma minevikust. Need algavad hetkest, kui kuninga kuller edastab neile kutse ilmuda lossi. Lavastaja:“Selle näidendiga on mul olnud veider side juba aastaid. Roman Baskini lavastust ühekaskümnendate alguses (Andrus Vaariku ja Guido Kanguriga peaosades) vaatasin mitmeid kordi. Sama lugu oli Stoppardi filmiga, kus peaosades Tim Roth ja Gary Oldman. Kandsin teksti endaga, oodates aega, millal ise sellega tegelema hakata - kas näitleja või lavastajana. 2005. aastal lavastas Hendrik Toompere loo minu palvel Rakvere teatri suvelavastuseks. Mängisin Rosencrantzi. Guildenstern oli Marko Matvere. Arvasin, et nüüd on asjaga ühelpool ja see tekst ei kummita mind enam. Mõni aeg tagasi leidsin aga end taaskord sellele loole mõtlemast. Vähe sellest – tekkis kirg, asjaga uuesti tegelema hakata. Sedapuhku lavastajana. Tegemist on väga vaimuka, mängulise ja hoogsa looga. See on suur väljakutse lavastajale ja näitlejatele. Ja loodan, et tõeline maiuspala publikule.” Esietendus suures saalis 15.märtsil 2014 KUULA KLASSIKARAADIO DELTA INTERVJUUD LAVASTAJA RAKVERE TEATRI JUHI ÜLLAR SAAREMÄEGA: juttu tuleb teatrite kummitustest, nostalgiast Viljandi suhtes, kus Üllar Ugalas aastaid tegutses ning kus hetkel õpib tema poeg, aga ka filigraansest teatrist ja paljust muust huvitavast.   
