Kunstnike Liidu järelhüüe Andres Toltsile
Eesti kultuuriavalikkus on leinas, käsi tõrgub veel kirjutamast Andres Toltsist minevikus. Ööl vastu 18. märtsi, 64-aastaselt, lahkus ootamatult legendaarse tudengirühmituse SOUP-69 asutajaliige, Eesti pop-kunsti esimese laine üks liidritest, kontseptuaalse maalikunsti vaieldamatu juhtfiguur, peenetundeline esteet ja Mare Vindi truu kaaslane läbi aastakümnete - Andres Tolts. Reedel avataval „Kevadnäitusel“ Tallinna Kunstihoones on üleval kunstniku värsked maalid, veel 2012 ja 2013 oli ta taasleitud vana näituseformaadi – kevadnäituse – korraldustoimkonnas, temalt oli ka 2012. Aasta suurnäituse kujundus. Tallinna Kunstihoone suurtes saalides, kus ta aastakümnete jooksul lugematuid näitusekujundusi tegi, majas kus aastakümneid asus ka ta enda ateljee, toimus 2009. aastal Toltsi 60. juublile ajastatud retrospektiivnäitus, pealkirjaks eht-toltsilikult lihtsalt “Näitus”. Tolts elas sünkroonselt Eesti elu ja eesti kunstnikele erinevail kümnendeil avanevate võimalustega, “mida millalgi teha” reegel oli talle kui Pelgulinna poisile varakult selge, Ludmilla Siimu õpilasena Tallinna 46. Keskkoolist asusid nad koos klassivend Ando Keskkülaga ERKI-sse disaini õppima, kindla sooviga hiljem maalikunstnikuks saada. Lõpetamisjärgsetel aastatel 1974-1982, kui Tolts töötas kirjastuse “Kunst” almanahhi “Kunst ja Kodu” koostaja ja kujundajana, kujunes nõuande-ajakirjast sõpruskonna maailmavaateline tribüün pikkadeks aastateks, omalaadne visuaalse vastupanukultuuri lipulaev. Ületuunitud grunge-mööblitükid, maakaartidega tapetseeritud seinad ja kapipealsed vaikelud olid enamjaolt lavastatud Toltsi tollases keldriateljees, toosama maailm koos metafüüsiliste tühermaapildistustega oli leidnud tee ka Toltsi maalidele. Andres Tolts kirjutas paar aastat tagasi Epifanio`s Nr 12: “Olin alati olnud vaatleja. Ma nautisin ja naudin tänaseni visuaalsust, sest minule on visuaalsus selline informatsiooniallikas, mida teised meeled pole võimelised adekvaatselt vahendama. Sõna pole üksüheselt tõlgitav helidesse, helisid ei saa visualiseerida ja visuaalsust sõnastada. Selleks ongi loodus andnud meile need erinevad meeleorganid. Kui sa leiad endas kutsumuse tegeleda visuaalse sfääriga, saab sinust kunstnik.” Tollase kunstnike liidu ametnikel oli taipu, et kõrvalt tulevat uuenduslikku maalimeelsust mitte maha trampida, kunstisisene opositsioon nn Tallinna uuele maalile oli aga olemas – võiks öelda, et Tolts ja Keskküla (see oli tandemi pea ametlik kaubamärk neil aastail) olid need kes igihaljast Pallase koolkondlikku müüti kõige rohkem õõnestasid. Eesti maalikunst läks aga neil aastail rabavalt kiirelt sünkrooni maailmamoega. Vabameelse(ma)d kevadnäitused (neid korraldas kunstnike liit) ja konservatiivsemad sügisnäitused (neid korraldas Kultuuriministeerium) olid maaliradikaalidele 1970. aastate algusest avatud, justnagu paokil valged kapiuksed Toltsi ühelt maalilt. Distantsilt näib Tolts meie oma Hockneyna, küll teistsuguse huvideringiga, kuid väga täpselt defineeritud ajastu mentaliteedi kandjana, polüstilistiliste mõjutuste kõrgtemperatuuril on sarnasus hoomatav. Mõlemal esines ka ebajärjekindel, episoodiline sõltumine fotorealismist (Toltsi kuulsad Pärnu mnt. Urla maja vaated). Teatud eripäraga, nö õhuta ruumi ja pildiruumi komponeerimise võttestik viitab kindlale sarnasusele metafüüsilise maalikunsti ja uusasjalikkusega – kuivavõitu, kindla tinglikkus-astmega pintslitöö (mis teisalt tagab vaatajale otsekontakti maalimateeriaga – esimesena sõnastas selle tabavalt uue maalikunsti patrioot ja erudeeritud kriitik Evi Pihlak, Andrese lähedane sõber), pintslibravuurid ja atmosfäärilisus on Toltsi puhul harvad erandid. Vabakutselise maalikunstniku karjäär istus talle kui rätsepaülikond Eestiaegsele härrasmehele. Toltsis oli kaasasündinud väärikust ja poisilikku uudishimu, erihuviks küll Saksa kultuur süvatasandil, kuulusid tema elustiili hulka igalaupäevased koduloolised ekspeditsioonilaadsed väljasõidud Eesti erinevatesse paikadesse, visuaalne kiindumine kodumaasse tähendaski realiseerus läbi patriootliku kohaloleku – see on ehtne kunstniku uudishimu, sentimendist vaba, tegudega tõestatud kodumaa-armastus. Andres Tolts on testamentlikus intervjuus Epifaniole öelnud: “Kui kunsti algtõukeks on vaid sõnastatud soov ilma visuaalse kogemuse ja oskuseta oma kogemust visualiseerida, jätab see mind külmaks. Külmaks jääb ka tavaline vaataja, kes otsib kunstist elamust, mida mitte kusagilt mujalt ei saa. Kui selline situatsioon kestab väga kaua, kaovad need põlvkonnad, kellele visuaalne sõnum oli nauditav, kes vajasid kunsti ja oskasid seda "lugeda". “ Isiklik rahuleping kujutatavaga on Toltsi maalidel tajutav olnud kõigil ajastutel, kui 1970-1980. aastate maalide vaimsus räägiks justkui parema „esteetilise korra” võimalikkusest ja soovist nõukogude tegelikkus kus seda ja teist välja lülitada ( süveneti ju peaasjalikult interjööridesse ja vaikeludesse), siis 1990. aastatel, aga eriti nullindatel paiskab Tolts välja sarja nõukogude formularidele põhinevaid blankett-maale ja assamblaaže – võime rääkida olulisest süsteemitraumast, faasinihkest möödaniku suhtes. Kultuurkapitali aastapreemia sai Toltsi isiknäitus 2003. aastal, 2010. aastal sai Andres Tolts Valgetähe IV klassi teenetemärgi, 2009. aastal märgiti tema kolme juubelinäitust Konrad Mäe medali ja preemiaga. Toltsi erilisusest, visuaalse kultuuri esteetilisuse, selle läbi ka eetilisuse verstapostist – hakkame me kõik puudust tundma. Kunstnikud on kaotanud hea kolleegi, kirjanikud särava ja erudeeritud vestluspartneri, Eesti kultuur tervikuna aga ühe sidepidaja-mehe, kes oma väärtushinnangute poolest otsekui eelmisest Eesti ajast läbi stalinlik/brežnevliku realismi tänasesse päeva astus. Matusetalitus toimub pühapäeval, 23. märtsil kell 14.00 Kaarli kirikus. Hüvastijätt lahkunuga alates 13.30. Palume lilli ja pärgi mitte tuua.Kirikus on võimalik teha annetusi Kaarli kiriku oreli remondiks. Eesti Maalikunstnike LiitEesti Kunstnike LiitEesti KunstimuuseumEesti Vabariigi KultuuriministeeriumEesti KunstiakadeemiaTartu KunstimuuseumTallinna KunstihoonePärnu Uue Kunsti Muuseum
