Arvustus: jalutuskäik VHK teatriabiturientide tunneteturul
Kes tunneb, et tema elus on kätte jõudnud hetk, mil tunneteturul on tekkinud terav defitsiit1, või on märganud, et Eesti elus valitseb juba mõnda aega seisund, mil inimestel pole üksteisele midagi öelda ja nad kõnelevad vahetpidamatult, ning kunstisfääris jumaldatakse mustjuhuslikke vorme, mida iga päev ollakse valmis purustama, oskamata kriipsugi asemele luua2, see peaks ilmtingimata seadma sammud Vene tänavale, Theatrumisse, kus VHK teatrikooli abituriendid on tunneteturu letile laotanud oma värske vaate elule ja vastukaubaks ei nõua muud, kui valmisolekut mänguga kaasa minna, avada end lavalt tulvavale elurõõmule. Lavastus põhineb Artur Alliksaare ja Lev Rubinsteini tekstidel ning neist inspireeritud etüüdidel. Tekste on lõigatud ja kleebitud, tehtud neist kollaaže ja montaaže, sulatatud ümber tegevus- ja nukuetüüdideks. Noored saavad etenduse jooksul näidata kõike, milleks võimeid antud ja mida kolme aasta teatriõpingute jooksul omandatud – nii musikaalsust, liikuvust kui head lavakõnet, sellel lennul esmakordselt ka nuku valdamist –, kuid lavastus ei mõju koolietüüdide reana. Lavastaja Mirko Rajas on hoolitsenud selle eest, et ühest stseenist kasvaks loogiliselt välja teine, üks meeleolu annaks teed teisele ja kokku moodustuks tervik. Või kordame siis kogetut ja tervik tuleb tahtmatagi3? Selleks on noorte lavaline olek liiga veendunud. Vaatajale jutustatakse lugu, aga mitte ainult, tundub, et soovitakse osutada ka millelegi eksistentsiaalsele . Millele täpselt, sõltub vaatajast – tema kogemusest, elutunnetusest ja suhtest algtekstide autoritesse (eriti Alliksaarde).  Vene luuletajale, kartograafilise luule leiutajale Lev Rubinisteinile on iseloomulik autoripositsioon, mida esineb sageli ka Alliksaarel: nad vaatlevad elu nagu kõrvalt, registreerivad eluavaldusi kerge võõristusega, umbes nii, nagu istuks raudteejaamas (või kohvikus, sadamas – kõik esinevad Alliksaare luule tegevuspaikadena) ja jälgiks vaatevälja saabuvaid ja sealt jälle lahkuvaid inimesi. Selles mõttes on lavastuse raamiks loodud ootesaali miljöö väga täpne. Ootesaali ühes nurgas on puhvet, teises tukutakse, aga kolmandas nurgas mängivad lapsed4. Ootesaali kogunevad tavaliselt inimesed, kes on kuskilt tulnud ja kuhugi minemas. Nii kogunevad etenduse alguses ükshaaval lavale mitte just esinduslikult riides inimesed, kõhnad ja kahvatud, näod määrdunud, juuksed sagris. Kas tõesti on tegemist katsega teha kõigest tragöödia, nagu kõlab stseeni aluseks oleva Rubinsteini luuletuse pealkiri? Arvestades, et ka Alliksaare elust püüdis aeg kõigest väest tragöödiat teha, pole see välistatud. Kuid tragöödiat ei tule, nagu ka Alliksaar ei lasknud oma elul kunagi tragöödiaks muutuda: Raba jalust millega tahad, ainult ära väida, /et elu on minek piki pimedaid, kõledaid koridore, kuhugile jõudmata.5 Selle asemel hakkavad laval toimuma täiesti Alliksaare vaimus metamorfoosid. Meie silme all muutub Pavlova kook graatsiliseks luik-baleriiniks; oleme tunnistajaks kummalistele kohvikukohtumistele (või –kohkumistele); näeme, kuidas valehobused maletavad (või malehobused valetavad?)6, kuidas Suur Imik virgub vahetevahel ja raputab kärsitult/ ajaloo kõristit7, kuidas otsitakse armastust ja põgenetakse selle eest jne. Saab koos lavalolijatega nautida Alliksaarest lahutamatut ülemeelikut keelemängu ja imetleda nukkude elustumist ja elusust (Soomes nukujuhtimist õppinud Mirko Rajas on olnud noortele hea õpetaja). Vastab tõele, et nukud ei tunne nuttu,nukkude tõde on naer, /on aimused pandud neis lukku./ Ja iga aimus on kaev.8 Noored näitlejaõpilased tegutsevad laval üksmeelselt, täpselt ja keskendunult, nad on ihu ja hingega kohal, nii kanduvad publikussegi üle nende ülemeelik naer ja meeleheitenaer ja meeletult igatsev õhtuarmastus ja ülemeeleline hommikuusk.9 Nagu Alliksaare luules vaheldub pidevalt ilu ja valu, nii on ka „Tunneteturu“ kompositsioon üles ehitatud kontrastidele, mis teatavasti võimendavad üksteise mõju (oivaline olemissugulus ilu ja valu vahel … on tabatav teisejärgulise täpsustusetagi10). Üleminek lustlikult mängult tõsisele eneseavaldusele nõuab päris suurt näitlejameisterlikkust, aga verinoored näitlejad kandsid need kohad hästi välja. Ainus pisut liiga järsk üleminek allakirjutanu jaoks oli esimese vaatuse lõpus, kus tembutavale imikuklounaadile järgnes „Veendumus“ – see südameverega kirjutatud kreedo (ja võimalik, et üks lavastuse võtmetekste) peaks panema hinge hardusest tarduma, mistõttu see vajanuks ehk enda ümber rohkem hingamisruumi (aga see on puhtsubjektiivne tunne). Tänapäeva noortekultuur ja noortele suunatud kultuur kipub ammutama oma ainest elu tumedast poolest. Ainuüksi raamatupoes noorsookirjanduse riiuli ees seistes ja pealkirju lugedes võib masendusse langeda. Artur Alliksaar oli vaieldamatult andekas keele- ja luulevõlur, aga tema inimlik suurus seisnes selles, et ta ei lasknud oma meelel kibestuda. Teravapilgulise vaatlejana nägi ta elu ja inimesi roosade prillideta, oli nende puuduste ja nõrkuste suhtes tihti irooniline, aga ei kaotanud kunagi lootust. Vangilaagreid ja nõukogude võimu tagakiusamist taluma pidanud Alliksaar säilitas jonnakalt endas lapse värske pilgu, mängurõõmu ja usu õnne võimalikkusesse (Mina usun õnne, tulgu sellest mistahes õnnetus. Usun kogemuse kiuste. /…/ Usun imelikule ilmekslikkusele vaatamata11). Samasugust elujaatust hoovab ka VHK teatrikooli abiturientide etendusest. Lõpetuseks kummardus kogu „Tunneteturu“ trupile, ikka Alliksaare sõnadega: Kolmandas nurgas mängivad lapsed. Nad mängivad lõbusalt ja ladusalt.  Nende mängus veikleb seiklust ja leidlikkust.  nende mängus on palju nalja ja haljust.  Nad on läbikiirguvad ja peaaegu paljad. /:…/ Mind meelitavad ligi nende tarmukad jandid. Tukkujate juurest tulles tunduvad nad väga virgetena. Pärast longus latvu tunduvad nad väga sirgetena.  Tore on te mäng! Tas pole sunnitust.  Tas pole võõrastust.  Tas pole poosi.12      1 A. Alliksaar „Väheke kohvikutäheldusi ehk Idüllide idud ei kidune“ (edaspidi kõik tsitaadid Alliksaarelt)   2 „Realistlik sügismüsteerium“   3 „Tulevik ei tule tagasi ja minevik ei nihku edasi“   4 „Ootesaalis“   5 „Morbiidseid maastikke“   6 „Väheke kohvikutäheldusi…“   7 „Kes mängib masti, saab purje pealekauba“   8 „Nukuhukk“   9 „Õhtute kollane tolm“   10 „Sõnad sinule, surm, suurele vaikusele ja iseendale“   11 „Õhtute kollane tolm“   12 „Ootesaalis“ 
