Filmimees Mart Raun hindab filme: "Risttuules", "Grand Hotel Budapest" jt
Mart Raun kirjutab filmiblogis Ma armastan filme: “RISTTUULES” – “IN THE CROSSWIND”režissöör: Martti Helde Aastakümnete kõige ambitsioonikam ja muljetavaldavam kohalik täispikk mängufilm näitab kui kõrgel tasemel on Eestis võimalik kino teha. "Risttuules” on täis unustamatuid ja rabavaid hetki ning visuaalselt on tegu ühe originaalseima linteosega peale Virve Aruoja ja Jaan Toomingu unustatud meistriteost “Värvilised Unenäod” (1975). Kahjuks tõmbab filmi alla tasapaks helikujundus ja muusika, mis on antud visuaalse lähenemise jaoks raske ega lase filmil kunagi hingama hakata. Puuduvad rõhud ning kõik segmendid muutuvad võrdväärseteks. Tihti stseene liigselt illustreeriv ja ebausutav voice-over ei aita kohati venivale filmile väga kaasa. Vaatamata oma ilusale lõpule ja tugevale poindile võiks filmi nimetada Eesti “Gravity’ks”, kus samamoodi ei suutnud geniaalne visuaalia päästa õhukest narratiivi. Siiski, täielik austus ja kiiduavaldus nii riskantse ja radikaalse filmi tegijatele. Just taolistest riskivõtjatest on Eesti filmimaastikul puudust olnud. “THE GRAND BUDAPEST HOTEL”režissöör: Wes Anderson Anderson’ile omaselt kaunis ja humoorikas film on kui hea versioon lavastaja halvimast filmist – üsna väljakannatamatust ”The Life Aquatic with Steve Zissou’st”. Nii nagu viimasest, leiab ka siit meeletu staarideplejaadi ja üsna õhukese ning mittemidagiütleva loo. “The Grand Budapest Hotel” on aga väga nauditav, naljakas ja pole kunagi igav. Kui film läbi sai, tekkis aga küsimus, millest lugu rääkis ning linateos ununes peagi. Nauditav, aga tühi. Samm tagasi peale suurepärast “Moonrise Kingdom’i”.   Vaata, mis hinde Mart neile filmidele ja teistelegi pani tema filmiblogist
