Arvustus: Tüüri Klarnetikontsert lummab nii solisti kui energeetikaga
ERSO kontsert 28. märtsil Hannu Lintu (Soome) dirigeerimisel võis oma kava ülesehituselt (avamäng, instrumentaalkontsert ja sümfoonia) esmapilgul tunduda isegi traditsioonilisena. Kuid (suur)sündmuseks tegi selle muusikaõhtu siiski Erkki-Sven Tüüri Klarnetikontserdi „Peregrinus ecstaticusˮ („Ekstaatiline palverändurˮ, 2012) Eesti esiettekanne. Kus solistiks Soome Raadio Sümfooniaorkestri esiklarnetist Christoffer Sundqvist (1978). Tegemist on maailmatasemel interpreediga, kelle esituses kõlas mullu sügisel Helsingis ka Tüüri „Peregrinus ecstaticusʼeˮ maailmaesiettekanne. Ent nüüd kõnealusest ERSO muusikaõhtust Estonia kontserdisaalis tervikuna lähemalt. Esimesena tuli Hannu Lintu juhatusel ettekandele avamäng Richard Wagneri ooperist „Nürnbergi meisterlauljadˮ (1868). Kohe üks kriitiline remark – nii tuntud loo kõige esimene sisseastumine orkestris oleks võinud ikka koos olla! Aga selle väikse apsaka kompenseeris järgnev romantiline karakterikujundus nii ERSO kõlalises tasakaalus vaskpillide kui keelpillide kandva kantileeni mõttes. Dirigendi kõik tempovalikud olid esituse jooksul ühtaegu sundimatult mängulised ja samas ka puhangulisest romantismi-vaimust kantud. Igati pidulik sissejuhatus Tüüri Klarnetikontserdi „Ekstaatiline palverändurˮ järgnenud Eesti esiettekandele.„Ekstaatilise palveränduriˮ näol on tegemist pooletunnise, kolmeosalise suurteosega, mille vormiarhitektuuri kompaktsuse tagavad osade attacca järgevus ja muusikalise materjali n-ö sulandumine ühe osa lõpust järgmise algusesse. Ehk siis piltlikult öeldes „osadevaheline muusikaline lõimumineˮ. Oma helitöö pealkirjas väljendatud idee kohta on Tüür ise öelnud järgmist (nagu kavalehelt võis lugeda): „Ekstaatiline palverändurʼ annab meile vihje ühele võimalusele tõlgendada solisti karakterit. Kujutlegem palveränduri ohtuderikast rännakut ihaldatud eesmärgi poole; tema raskustest jagusaamist vaheldumisis vaimumaailmas toimuvate võitlustega...ˮ Teose klarnetipartii tõlgendus võlus Christoffer Sundqvistil kohe oma meisterliku mängutehnika ja laitmatu artikulatsiooni võtmes. See solist on n-ö lavaruumi valdamise ja partituuri kehtestamise mõttes täiesti erakordne artist. Üks esituslikus mõttes tähelepanuväärsemaid momente oli muusikaline episood klarnetikontserdi teise ja kolmanda osa piirimail, kus Christoffer Sundqvisti sonoristlik väljenduslaad tugines orkestri müstilistele kõlavärvidele. Mis toetasid suurepäraselt soleeriva klarneti kristallselgeid, kõrges registris helisevaid fiorituure väga huvitavas orkestraalsete „helipilvedeˮ kõlaspektris. Kokkuvõttes on „Ekstaatiline palverändurˮ järjekordne suurepärane teos Erkki-Sven Tüürilt, mis lummab oma mitmetasandilise energeetikaga ning on jätnud meie mõtteruumi juba oma kordumatu vaimujälje. Kõnealuse muusikaõhtu teises pooles kõlanud Ferenc Liszti „Faust-sümfooniaˮ (1854) tekitas mõningaid küsimusi nii oma esitusliku veenvuse kui kontseptuaalse sobivuse mõttes selle kontserdi lõpulooks. Tahtmata kuidagi seada kahtluse alla „Faust-sümfooniaˮ muusikaloolist tähendust ja innovatiivsust 19. sajandi romantismi kontekstis, tuleb ikkagi tunnistada, et tegemist on pigem kolme järjestikuse sümfoonilise pildiga (sümfoonia osad „Faustˮ, „Gretchenˮ ja „Mephistophelesˮ) kui läbikomponeeritud arendust ja filosoofilist allteksti väljendava suure sümfooniaga. Ning sellisena mõjus see pärast Erkki-Sven Tüüri sügavmõttelist ja ambitsioonikat Klarnetikontserti kuidagi „kergemasˮ kaalukategoorias olevana. Aga esituslikult ei saanud siinkirjutaja päris hästi aru, mida taotles Hannu Lintu „Faust-sümfooniaˮ teise osa „Gretchenˮ tempovahetustega. Need tundusid kuidagi juhuslikena, mis muutsid ettekande mõnevõrra puiseks. Tõsi küll – finaali „Mephistophelesˮ ettekande päästis võluvalt skertsolik karakter, mis hakkas esituslikult mängima juba osa algusest peale. Nii et lõpp hea, kõik hea – nüüd hakkas veenvalt kaasa mängima ka Hannu Lintu pisut reooriliste žestidega dirigeerimismaneer. Kuula kontserti: 
