Arvustus, Venemaalt...armastusega!
Ega Peterburi uut kunsti iga päev oma silmaga näha ei saa. Janno Bergmanni kuraatoridebüüdi võib lugeda igati õnnestunuks. Kunstirühma Artcontainer laialdased rahvusvahelised suhted on aidanud kaasa sellele, et Pärnusse jõudis värske Sankt-Peterburgi kunst. Osalevad kunstnikud on vanuseliselt erinevad, noorukestest soliidse keskeani. Ühisjoonena jookseb läbi iroonia, mis väga ei erinegi Eesti huumorisoonest, aga eks ole ju tegu ka vanade Soome-Ugri valdustega. Näituse kaanepoiss, see, kelle pilte koos näituseinfoga levitati, on Nikolai Vassiljev, kellelt on kaks saalitäit teibimaale. Tegemist on tänavakunstis levinud nähtusega, mis on oma vormilt efektne ja sisult kaasaegne. Seerias kujutatakse Pulkovo linnaosa noori, kes ekslevad maanduvate lennukite all, supermarketite lendlevate reklaamide vahel ja kellest peagi saavad erineva kaliibriga kurjategijad. Praegu on nad veel lapseohtu ja põrnitsevad vaatajat ähvardava pilguga. Kuidas Vassiljev neid pilte teeb, seda saab vaadata siit:  Kõige kuulsam osalevatest kunstnikest on stsenograaf Šiškin-Hokusai, kes on kohale toonud tegelikult ka väikesed lavakujundused, ainult et need on mahlapakkide sees. Sisu valgustavad jõulukuuse elektriküünlad ja vaataja saab toimuvaga tutvuda läbi aukde piilumise teel. Kunstniku sõnul tegeleb ta kaotatud mälestuste taaslavastamise ja konserveerimisega. Põhimõtteliselt on tegemist igapäevaste stseenidega, nagu näiteks inimesed istuvad loengul, mingi spordivõistlus, töömehed auku kaevamas jne, aga kõik tegelased on paljad. Ja nad on moodustatud pabersiluettidest, meenutades nii katkendeid lamenukkfilmist. Kui nii kirjeldada, siis kõlab see kõik totralt, aga tegelikult on töö päris muljetavaldav, pakkudes kohati ka segaduseeajavaid optilisi efekte.  Vladimir Kozin teeb kadedaks lihtsa geniaalsusega. Sellise kunsti tegemine ei nõua praktiliselt mingit ressurssi, aga öelda saab sellega oi kui palju. Nimelt on ta moodustanud kunstirühmituse „Rahu“ mängu-luukeredest ja lavastab nende abil kõikvõimalikke aktuaalseid ja ajatuid stseene. Läbi on võetud kunstiajalugu, Putini sigadused ja muud vene elu eripärad. Plastmassist luukeresid ei saa keegi selle eest vangi ka panna, nagu näiteks Pussy Riotit. Tulemuseks on fotoseeriad.  Stanislav Kazimov näitab kahte seeriat. Üks neist on pop-kunsti laadselt kangastele maalitud „Karje“, mida näituse seinatekstis kirjeldatakse nii: „Igatsedes ootamatu uiu järele, kippudes katsetama väljamõeldud tehnilist võtet, ei eira Kazimov massikultuuri kergemeelseid mustreid. Maalilisest transist toibudes ei suuda tihtipeale meenudagi, millised koletislikud B-kategooria filmid täpselt on voolamas akrüülina tulipunasel riidel.“ Ja raske on siia midagi lisada.Teine seeria pealkirjaga „Road Movie“ on lõbusam ja koosneb väikestest värvilistest linoollõigetest. Tegemist on offline blogiga – kunstnik on aasta jooksul iga päev teinud ühe pildi just sellest, mis parasjagu on kõige enam südame peal või muljet avaldanud. Temaatikalt on pildikesed väga erinevad, mõned on pigem rahvakunsti võtmes, teised poliitiliselt aktuaalsed. Aga kõik on naljakad – muidugi neile, kes vene keelt oskavad, sest olulisel kohal on ka tekstid. Seeria all paremal nurgas olev pilt kujutab lihtsalt numbrit 18+ ja see on inspireeritud Venemaal kehtestatud uuest nõudest, et mitte ainult filmidel, vaid ka näitustel ja üldse kogu loomingul, mida avalikult esitatakse, peab olema juurde märgitud, alates millisest vanusest seda vaatama võib minna.  Jevgenia Lapteva ja Aleksandra Artamonova moodustavad koos tegevuskunstnike rühmituse "НЕЖНЫЕ БАБЫ" („Õrnad eided“) ja nendelt näeme kummaltki videot. Artamanova „Nukuke“ tegeleb mäluga kantud riiete kaudu, mida ta järjest seljast võtab, koorudes lahti nagu liblikanukk. Striptiisiga pole siin midagi pistmist. Lapteva on lähtunud rahvapärasest ütlemisest „peksleb nagu kala vastu jääd“. Ütlemine on tulnud nähtusest, kui veekogud jäätuvad ning jää all olevad kalad tunnevad õhupuudust. Ka Lapteva, riietatuna kauniks printsessiks, peksab mingi asjaga vastu jääd, mingit tulemust peale väsimuse sellele tegevusel pole. See on kujund lootusetusest, naiselikkusest, mida pole kellelegi vaja.Jevgenia Lapteva oli ka näituse avamisel, kus ta esines kohalikust kontekstist – Paul Keresega kaasnevast mütoloogiast inspireeritud performantsiga. Ta oli endale selga kinnitanud sülearvuti, millega kutsuti vaatajaid malepartiis osalema. Kuna kunstniku riietus, poosid ja liikumine olid üsna erootilised, tekitas performants elevust ja kaasaelamist peamiselt meessoost vaatajate seas ning õilis malemäng kippus ununema.Seda näitust vaadates meenus mulle sooja tundega kunagi ammu, 1990. aastate lõpus eksisteerinud kunstinähtus, mida sai tookord nimetatud transpopiks. Tegu oli kunstikeelega, mis lähtus pop-kunstist ja kasutas palju elemente massimeediast, kuid käsitles seejuures tõsiseid sotsiaalseid probleeme ja kindlasti olid asjasse segatud ka huumor ning iroonia. Kõike tehti tollel kaugel ajal õhinapõhiselt ja usu ning lootusega sellesse, et tulevik on meie kätes. Praeguseks on selgunud, et nii see ei ole, edu saavutamiseks tuleb järgida etteantud skeeme, õhin on asendunud kaalutlusega ja huumor on peidetud veelgi sügavamale, kui nõukogude läbi-lillede-ütlemise ajal. Aga Venemaal on see kõik ilmselt veel ees ja neil on seetõttu võimalus viljeleda täiesti adekvaatset transpopi. Ja nad teevad seda mõnuga.
