Arvustus, HÕFFi avafilm "Sina oled järgmine": õõvastavalt rõve, aga paeluv
Üldiselt olen õudusfilmide suhtes võrdlemisi immuunne ja seetõttu seadsin end filmi ette üsna suure eelarvamusega – pole just raske aimata, et verd hakkab lendama ja krigisevad uksed püüavad süstida õõva. Esimene veerandtund tundus lausa igav – idüllilisevõitu kaadrid ja maaliline perekonnalugu – ei mingit õudust ega isegi viidet sellele. Ja siis tuleb mäng vana maja. Jälle üks klišee, millest õudukad ei saa üle ega ümber. Kui uksed kriuksuvad ja kummitused hiilivad, toimub see ju ikka ja jälle vanades majades. Salapärased hääled ja peategelaste hirm – ei midagi uut. Seal samas majas tuleb aga mängu esimene viide tublile õudukale. Võikalt võimas heliefekt ja hiiliv mõrtsukas panevad võpatama – eneselegi ootamatult. Seejärel jätkub aga idülliline perekonnaelu jutustus ja jätkan vaatamist endise skeptilisusega, tõsi, veidi suuremad ootused on siiski üles keritud. Ja siis ta tuleb. Kui sulnis pereelu on vaataja meeled juba viimseni “suigutanud”, läheb madin lahti. Söögilaua ümber puhkev tüli on justkui viitsütikuga pomm, mille paneb plahvatama aknast sisse ja otse läbi pea lendav nool. Verd lahmab, paanika on üles köetud ja kobedad heliefektid koos purskuva vere kaadritega seavad hoobilt korraliku õuduka lainele. Sellest hetkest alates tuleb filmile au anda – tegevustik on tihe ja enam ei teki kordagi igavustunnet. Nüüd toimub üks madin teise järel ning iga uus kaader pritsib ja lirtsub õõvastavastest elumahladest peajagu rohkem kui eelmine – seda nii otseses kui ka kaudses mõttes. Hoolikalt valitud suured plaanid, kiire montaaž, rõvedad kaadrid sellest, kuidas oda lendab läbi silma või vahe traat lõikab kaelast läbi nagu kuum nuga võist – see on vaid pisike kild kogu mahlakusest. Pean oma esialgse skepsise hoobilt tagasi tõmbama – immuunsus õudukate suhtes on kui käega pühitud ja iga järgnev juhtum paneb võpatama. Pinge on osavalt üles kruvitud ja hinges on mõnus ärevus – just see õige, mis peab sellist laadi filmide juures tekkima, kuid enamasti ei teki. Kuigi paari klišeed kohtab kogu filmi jooksul jätkuvalt – on ju ikka üks kangelane, kes toob kastanid tulest välja ja teeb oma nutikusega teistele silmad ette – ei pea pettuma. Happy end jääb siin olemata. Rõvedust jagub kuni viimase kaadrini ja närvid on pingul kuni lõpuni. Kui viimane verine kaader lajatab filmile lõpu, andes mõista, et sina oled järgmine (You’re Next!), jääb mõneks ajaks tunne, justkui oleks sajaga kimava karusselli pealt maha astunud. Loomulikult jookseb kogu õõva kõrval ka elutruu süžee sellest, milleks kõigeks raha nimel valmis ollakse, kuid see jääb siiski varju ja mõjub pigem marginaalselt, lastes nautida rõvedat möllu täiel rinnal. “You’re Next” taastas igatahes usu korralikesse õudukatesse. VAATA TREILERIT   
