Arvustus: Mait Vaigu kujutatud hirmus maaelu
   Õudne palve – ärge jätke seda raamatut pooleli. Isegi kui alguses hirmus ja ebatõenäoline tundub. Küll tundub. Külaelu ja sellisena kujutatud, et vist ei julgeks enam linnapiiri ületada, vaevalt eluga tagasi saab. Pea ükski tegelane pole, mõistagi, hetkekski väljas sügavast joobest. Paremal juhul on ränk pohmakas ja kustumatu veendumus, et kuskilt peab veel kärakat saama. Vähemalt kogu meeselanikkond on seda meelt, vanusest sõltumata. Peategelased, kolm väänikust teismelist, ei, see pealkirja Juss on vaid kümme, on ikka pärahullud. Joovad isa tagant virutatud viinast end täis, viilivad igast tööst. Lisage lapsik-kuritegelik mõttelaad – miks mitte ärandada auto, ja, et välja ei tuleks, panna see igaks juhuks põlema. Seda sorti värk. Kus on noorsoopolitsei, tahaks pahur lugeja küsida. Sest kohalik konstaabel on kah täiesti mööda, mees, kes ei mõtle pea, vaid pükstega. Selle küla vastu aitaks märulipolitsei või suisa küüditamine, antagu andeks. Vägev kamp koos. Erilised töllid. Ime siis, et poiste isa kogu aeg oiata võtab, et kas tüübid on tõesti alaarenenud. Isa on äge kuju, küla ainuke kaine ja enamvähem täie aruga. Selline tore kulak, kes muudkui ahmib kõike kokku, samas häbeneb oma uhkeima autoga vaesemate sugulaste manu sõita, et justkui praaliks. Loomulikult teevad poisid mersust kohe vanaraua. Nii et joobnute naljad, mis mingi hetk üksteist tapma hakkavad ja isegi tüütuks muutuvad. Aga ärge jätke pooleli, nagu öeldud. Hing on kõigil tegelastel sees. Pättuste vahepeal muretsevad kaakidest vellekesed ikka vägagi tõsiste asjade pärast ka. Et polegi nagu päris pahad, aga igav on. Sealt ka lollused pähe tükivad. Mingis mõttes tuli isegi pähe võrdlus „Seitsme vennaga“. Eks perekond Jukola oli ka üsna ühiskonnaohtlik. Aga raske metsatöö ning näpuots haridust tegid meestest päris mõistlikud tegelased. Kuigi viin ikka maitses ja juuksed kammimisele halvasti allusid. Siin kah. Ümber ei jutusta, poleks ilus, aga siingi tuleb küll mitte ümberkasvamine, neljad-viied, skautlus, aga pööre küll. Või õieti märgid, et poistest saavad kunagi ikkagi inimesed. Mis on ju tore mõelda. Pole mõtet endale luisata, õnnelikud lõpud või vähemalt lootusrikkad, on toredad.
