Arvustus: Forest Swords kinos Sõprus tegi musa nagu filmis
Eks neid arvestatavaid artiste suure ilma peal ikka ole ka, ega valik väga kerge pole ja teisalt võimalused on nagu on, aga – mullune kinos gastrollija Dean Blunt oli 100% kindlasti omal kohal mees. Ka eile, kolmapäeval, lõpuks enne kella 21 kino Sõpruse lavale astunud Forest Swords ehk Mathew Barnes on tegija - kriitikuteltki kõvasti kiita saanud. Tüübi mullune, tegelikult esimene täispikk album „Engravings“ figureeris läinud aastal ka kokkuvõttetabelites. FS teeb elektroonilist instrumentaalmuusikat, mida annab sildistada terve rea nimetustega trip-hopist mingi (post-)hüpnagoogilise asjani. Aga ka soundtrack-muusika filmidele oleks pädev. Tüüp mängib/kombineerib loopide ja sämplingutega, lisades ka vahest nö päris instrumenti jne. Külalisartisti muusikaga saab tänapäeval huviline end üsna hästi kurssi viia, kasvõi youtube'ist üle tšekkida. Igatahes oligi huvitav teada, et mida elektroonikaartist laval ette võtab. Kino Sõpruse klubi meeldis FS'ile väga - seda ta tunnistas ka eilsele kontsertpublikule. FS polnud tõesti suure jutu mees, (tönksas paar korda mikrofoni mõned viisakused), vaid lasi muusikal - ja helimaastikku toetavatel visuaalidel kinolinal põhitöö teha. FS'i muusika sobib kinolavale, tema muusika tõesti on iseenesestki üsna visuaalne või filmiliku dünaamika ja dramaatikaga. Muide, kohati sobib päris hästi õudusfilmidele, saati siis veel haakida fantaasiafilmidele sobivate meeleoludega - tervisi täna õhtul algava HÕFF'i poole! ( Ja need sagedased kaeblikud elevandi-hüüdjahääle-sämplingud pole vaid Tarzani/džungli-filmidest.)Esinemise alguses ja lõpus oli FS püünel üksi oma saundi-massinaga. Tundub, et live kiskus kõige gruuvimaks ja igati toitvaks kuskil seti keskpaigas, kus FS koos pika terava habemega bassisti Jamesiga mõnuga jämmisid dub'i ja muud. FS näppis kidrat ja twangis cool'ilt. Kõlasid juba kiidetud plaatide kuulsust kogunud lood „Thor's Stone“ , „Weight of Gold“ ja khm...need teised. Samas osa asju olid ilmselt kas veel uuemad või nojah, loogiline – vanemad. Saund oligi oodatult heliplaadile salvestatust toorem ja ka koostisosad loksusid enam, aga see ongi ju, noh – live. Meloodiad ja kõlad, mis mees masinast väljutas, olid alasti kistud ja sellepärast ehk tundusid kohati liigselt ilutsevatena. Plaadi peal on ju „kõik kenasti kombekalt riides“. Aga üldiselt peaks FS muusika - meloodiad, meeleolud ja rütmid meeldima päris laiale rahvaringile - ja vormistus jääb õnneks siiski väga mitme miili kaugusele 90ndate superbändi Enigma kommertssaundist (kui selline võrdlus siinkohal lubataks). Kuigi enda maitse jaoks on FS pisut „maitsekas“ - ja korralik, „normaalne“. Mitte tavaline, kindlasti, aga lihtsalt liiga vähe hull või piiripeal. Eriti lõpuosas oleks oodanud kuidagi võllile lähemat või üle võlli ajamist. Aga see selleks – see, mis oli, oli ju hästi tehtud ning jumalast okei – jääme kannatamatult ootama järge!
