Arvustus: Hendrik Adamsoni valusalt ilusad tõeterad
 Tuleb tunnistada, et esimene mõte, mis seda kogumikku lugedes pähe turgatas oli parajalt arusaamatu ja kummaline. Justkui rändaks nende samade pastaldega kuhugi väga kaugele minevikku, suutmata konteksti tõlgendada ja ümbritsevast aru saada. Kui aga veel kord mõttega üle lugeda ja teadlikult ajaloole mõelda (on ju enamik selle raamatu killukestest valminud ärevatel aegadel 20. sajandi alguskümnenditel), siis pilt selgineb ja mõte haakub peidetud sõnumitega. Igas loos on oma tabav iva, mis jääb veel pikaks ajaks peas tiirlema. Elutõed on kohati ehk liialt teravalt välja öeldud, kuid eks tõde peagi valus olema – nii ütlevad teadjamad. Stiilinäide: “Nii oleme ja viibime õieti enamiku oma elust lahus enesest, väljaspool ennast, mängides mingit võõrast meile päälesunnitud osa ja häbenedes iga kord otsatumalt, kui kogemata kuidagi kohtame iseennast.” Püüd end sulandada ja teistele meeldida on inimloomusele nii omane, kuid ehk ongi vahel vaja tulist roopi, mis seda tõde meelde tuletaks. Võib tunduda, et kohati kumab lisaks müstilisele salapärale ka ängi ja valu – küllap seda ongi Adamsoni teostes parasjagu, kuid ka see äng on ajastut arvestades möödapääsmatu, maalides toonasest elustikust ilmselt küllaltki tõetruu pildi. Kust jookseb aga reaalsuse ja kirjandusliku liialduse piir? Raske öelda – eks see piirjoon on pastelselt hägustatud, et reaalsuse kõrval anda teed ka fantaasiamaailma välgatustele ning nende kahe põimimiskunsti valdab Adamson meisterlikult. Paras proovikivi on murdekeel, mis ühest küljest muudab teksti parajaks pähkliks, teisalt aga annab juurde mingi erilise essentsi, tõmmates samal ajal ka tempot maha ja sundides sukelduma maalähedasse ning aeglasemalt kulgevasse elutemposse. Hendrik Adamson on kodumaise kirjanduse pildis jäänud teiste suurkujudega võrreldes justkui pisut tagaplaanile. “Pastaldega pikne” parandab selle lünga ning tutvustab sügavamõttelise sulemeistri šedöövreid, viies mõttelennul kaasa kaugete aastakümnete taha.
