Arvustus: Nine Inch Nails Riias – kellavärgiga äng ja südamevalu
Esiteks: Trent Reznor on jumal ja ei eksi. Nii - nüüd saab kirjutada. Sellega on häda, kui minna esimest korda oma lemmikbändi kontserdile. Ehkki sädelevkauneid kontsertsalvestusi vaadates annab fänn endale aru, et tema ees olev materjal on järeltöödeldud nii helis kui pildis – alateadvust see ei huvita. Ehkki fänn teab, et isegi muskulaarne Reznor ei jaksa kontserdil kuutekümmet laulu esitada siis süda tahaks ikka kõiki oma lemmikpalu ju lavalt kuulda. Ainest põhjendamatult kõrgeteks ootusteks on seega rohkem kui küll – isegi kui seda kõik endale eelnevalt teadvustada. Jääb üle vaid loota, et juhtub võimatu ja ületatakse ka ebamõistlikud nõuded. Rõõmuga tunnistan, et kohati nii lausa juhtus.Sõna veel soojendusesineja Cold Cave kohta, kes kõlas umbes nii. Võib-olla oleks mõni teine olustik lasknud neil põnevamana paista. Seega hoolimata mõningasest pingutusest leidsin end peagi imetlemas päikseskiirt, mis kuidagi ühest Arēna Rīga küljekatakombist saali pääses. Päris konsert algas minimalistlikus lavaseades uusima albumi avaloo „Copy Of A“-ga. Trent Reznor, Robin Finck, Ilan Rubin ja Alessandro Cortini võtsid sisse oma kohad ning hakkasid tööle. Ei mingit pasuna orkestrit või gospelkoori. Kogu show tegid ära neli meest (ja muidugi tehniline personal - näiteks see vend, kes terve „Find My Way“ aja Trenti kõrval ta nägu prožektoriga kollendas.)  Esimene sektsioon pani kohe gaasi põhja otsekohese rockkontserdi fiiliga. „1 000 000“, „Terrible Lie“ ning põrsaste spetsiaal - „March Of The Pigs“ ning „Piggy“ - näitasid selgelt, et armu ei anta. Rahvas jäi kahjuks vaoshoituks. Moshida põlnd eriti kellegagi. Samas ega eesti-läti ühist hardcoretantsupidu polekski oodanud. Teisipäeva õhtu ja inimesed (kes esindasid meeldivalt kirjut vanuste ja skeenede kompotti) olid üsna kained. Lisaks tõdemus, et need ajad, kui NIN laval veel inventari lõhkus, hakkavad vist ununema juba. Vastikult viisakas ja puhas afäär, võrreldes lugude energia ning temaatikaga. Positiivsed küljed olid siin muidugi ka - hapramaid lugusid sai ilma vahelesegamiseta nautida ning riiete külge kleepus vaid isiklik higi. NIN alustas Riiast tegelikult oma tuuri uut etappi. Palju oli muidugi sarnast kuu tagasi lõpetatud Lõuna-Ameerika ülesastumistele, ent erinevused olid märgatavad. Ja need hakkasid tõsisemalt välja tulema 6-7 loo paiku. „The Frail“/“The Wreched“ ning eriti „The Becoming“ (mida mängiti esimest korda peale viie aastast pausi) andsid juba suuremat voli NIN-i kurikuulsatele visuaalidele. Need kõrgtehnoloogilised, peensusteni läbi mõeldud silmailud avaldasid seda suuremat mõju, et nad polnud mõeldud tingimata ise ägedad olema. (Ehkki seda olid nad ka). Nende eesmärk oli pigem tõsta laval laamendavate muusikute imagod reaalsusest kõrgemaks. Maine ebamaiseks, inimlik üliinimlikuks. Ja NIN teab väga hästi, kuidas seda saavutada. Tõsi - kes ootas midagi nõnda grandioosset, kui poole aasta taguselt Los Angeles-i kontserdilt, pidi muidugi pettuma. Säärast tsirkust nagu seal neil tõesti kaasas polnud (ehkki meie nägime oluliselt rohkem, kui nt brasiillased). Professionaalsed taustalauljad oleksid küll ehk lisavürtsi lisanud ning Pino Palladino peajõnksutamisest tundsin ka veidrat puudust. Kuid seda enam pääsesid esile fantastilise neliku supervõimed. Kamba peale haamerdati läbi oma kaks-kolmkümmend pilli. Väga palju lahedat kraami saime näha esimestena maailmas. Minu jaoks oli eriti mõnus üllatus „The Great Destroyer“-i versioon, mille teine pool nägi Trenti ja Alessandrot hullumas klahvide ning sämplerite ees, samas kui nende selja taga leidis aset visuaalse glitchkunsti tulevärk. Samuti oli väga meeldiv olla osaline legendaarsest loost „Closer“, mida Lõuna-Ameerikas näiteks ei mängitudki. Kui terve hallitäis inimesi loitsis koos „I wanna fuck you like an animal...“ vallandus ka sellest frigiidsest massist lõpuks eluenergiat. Konserdi viimane osa oli muidugi puhas küte. „Wish“, „Burn“, „The Hand That Feeds“ ja „Head Like a Hole“. Kõige lõppu lisaloona kohustuslik „Hurt“. Kakskümmend lugu – ja kahtekümmet oleks soovinud veel. Palade valik keskendus üldiselt nende vanemale kataloogile ehkki õnneks tehti ka viimaste albumite pealt lugusid. Tehniliselt perfektne, nagu alati. Kellavärgiga äng ja südamevalu. Ning pakitigi pillid kotti. Saab näha, kas järgmist siinkandi keikka't tuleb veel 26 aastat oodata. Pöial püsti ja häälega kodumaale tagasi. Lugude järjekord:1. Copy of A2. 1,000,0003. Terrible Lie4. March of the Pigs5. Piggy6. The Frail7. The Wretched8. The Becoming9. Gave Up10. Closer11. Find My Way12. Me, I'm Not13. Came Back Haunted14. The Great Destroyer15. Eraser16. Wish17. Burn18. The Hand That Feeds19. Head Like a Hole20. Hurt Kui Riias ei käinud, siis vaata ja kuula lohutuseks NIN-i andmas täispikka kontserti aprillis Sao Paulos, Brasiilias:   
