Ajakirja Muusika mainumbris: Krista Sildoja ja tema Mooste rahvamuusikakool
  Pärimusmuusikud Krista ja Raivo Sildoja on Moostesse rajanud ainulaadse rahvamuusikakooli. Selle kohta, milline kool see on ütleb Krista Sildoja: “Mooste rahvamuusikakooli puhul on kõige olulisem, et see on oma – ise tehtud, ise juhitud, vastavalt oma ideaalidele!” Kooli algusest kõneleb ta: “Julguse asuda oma kooli rajamise teele sain ma Islandil elades ja muusikaõpetajana töötades. Seal väikses mägikülas õpetasime kõiki pille, olenemata sellest, kas me ise seda pilli mängisime või mitte. Eesti muusikaõpetajale tundub see kindlasti utoopiline. Praktika näitab, et see on võimalik. Väikses maakohas on universaalne, mitmekülgsete oskustega õpetaja ainuvõimalik lahendus.” Ning kooli avamisest. “7. septembril oli avamine. Maja täitus rahvaga, ma ei saa siiamaani aru, kust kõik tulid. Oli kolleege Tallinnast rahvuslikust folkloorinõukogust, Viljandist, oli ümberkaudset rahvast ja ma ei tea, kes kõik veel, oma paarsada inimest. Avamiseks oli tellitud suur tort. Sellest jäi ilmselgelt väheks. Õnneks tõid kallid külalised veel kaks suurt torti. Suvi läbi olin küll võtnud vastu avaldusi, aga see ei olnud väga tormiline. Avamisel tekkinud huviliste rida oli lõputu. Avaldusi tuli ligi 50, kõige noorem õppida soovija oli nelja-aastane, kõige vanem78-aastane. Kõik see oli ennekuulmatu! Korraga sain aru, et järelikult on seda kooli vaja.” Klaveriõpetaja ja helilooja Riine Pajusaar kirjutab kaasakiskuvalt laste omaloomingu ja improvisatsiooni olukorrast Eesti muusikakoolides.Ta ütleb:” Omalooming ja impro on Eesti muusikakoolides põrandaalused tegevused. Valdava osa pilliõppijate tunniplaanis ei ole sellist tundi nagu looming või improvisatsioon. Improvisatsioonitundi pakuvad Eestis tegutsevast 80 muusikakoolist vaid vähesed – meenuvad Nõmme, Lasnamäe, Tallinna, Saue ja Keila muusikakool. Olgu öeldud, et lastele improvisatsiooni õpetada on erakordselt keeruline. See on pidev loomine, nõudes õpetajalt palju rohkem kui valmis kirjutatud lugude õpetamine.  Pilliõpetus on viimase paarisaja aastaga muutunud peaaegu täielikult noodikeskseks. Kui Mozarti eluajal oskas iga muusik instrumentaalkontserdile kadentsi improviseerida, siis nüüd, enam kui kakssada aastat hiljem, arutleme noodis näpuga järge ajades erinevate redaktsioonide üle. Võibolla kulub kakssada aastat, et improviseerimisoskus tagasi tuleks. Eestis on pinnas muutuse jaoks tegelikult väga soodus. Muusikaakadeemias tegutseb äärmiselt elujõuline improvisatsiooniosakond, magistrantuuri ja doktorantuuri on suisa võimalik improvisatsiooni erialal lõpetada. Tahaks loota, et vastava haridusega muusikuid järjest enam ka muusikakoolides rakendatakse.” Järelvaate tänavusest “Tallinn Music Weekist” teevad Ia Remmel, Joosep Sang, Lauri Leis ja Anton Andres. “Jazzkaare” 25. juubeli puhul meenutavad festivali pika ajaloo tõsiseid, hingeminevaid ja lõbusaid lugusid Anne Erm, Vesta Uuetoa, Ivo Heinloo, Marje Ingel ja Joosep Sang. Semiootikatudeng Kadri Rood vahendab muljeid tänavuselt “Klassikatähtedelt”. Ta tunnustab saatesarja kodumaist, mitte sisseostetud kontseptsiooni ning ka saate pedagoogilist, tutvustavat funktsiooni, kuna klassikaline muusika on ju kultuuriväljal pigem vähemuse pärusmaa ega saa ka peavoolumeedias mitte ülearu tähelepanu. Mõnevõrra problemaatiliseks peab ta erinevate instrumentide mängijate ja laulja hindamist samadel alustel. Televaatajate hinnangut mõjutas sageli ka mitte just üksnes pillimänguoskus, vaid isiksus kui tervik, sära, temperament ning kaunis välimus. Kadri Rood tunnustab ka leidlikult valitud ülesandeid, kus osalejate oskused pandi proovile nii erinevate kunstiliikide esinejatega koostööd tehes või improviseerimises.  
