Jan Kaus: HeadRead on pidu
Mis seisus on festival, mis algab juba kahe nädala pärast? Objektiivselt on kõik hästi. Kava on paigas, külalised tulekul, Kirjanike Maja saalil uus kujundus. Subjektiivselt oleme muidugi ärevad, aga see on suurte sündmuste korraldamisel tavapärane. Praeguseks on vist esinejate nimekiri lukus? Patrick McCabe asendus William Boydiga, see ei ole vist kokkuvõttes halb uudis. William Boyd on väga hea uudis. Mäletan, et kui me paar aastat tagasi vestlesime Triinu Tamme ja Krista Kaeraga ajalehes Postimees tõlkekirjandusest, siis palus Heili Sibrits koostada meil viimase viie aasta jooksul eesti keeles ilmunud eestindustest väikse lemmikute nimistu. Mul oli seal teiste hulgas William Boydi tõeliselt eepiline „Üks inimsüda“, mis ilmus eesti keeles 2006. aastal. Nii et enda jaoks võrdlen Boydi saabumist sellega, kui paar aastat tagasi seisin keset mingit Milano staadioni ja lavale astus The Stone Roses. Et justkui uskumatu, aga tõsi. Boyd esineb erandkorras juba 25. mail Kirjanike Maja musta laega saalis. Muide, mainitud küsitluses asus Krista Kaera edetabelis Lionel Shriveri „Me peame rääkima Kevinist“ – karm sissevaade koolivägivalla perekondlikesse telgitagustesse. Shriver tuleb samuti sel aastal meie festivalile. Teda saab näha Kirjanike Majas 31. mail. Ah jaa, veel üks asi. Sel aastal on festivali väliskülalistega seotud üks eesti tõlkekirjanduse tähtpäev. „Moodsa aja“ sarjas ilmub 75. raamat ja selleks on John Banville’i „Varjutus“ – ja Banville esineb festivalil 31. mail. Ja et pidu oleks vägevam, saab 76. raamat olema Shriveri „Suur vend“. Ma tean vähemalt kaht inimest, kelle lauale kuhjub kohe ohtralt lisalugemist – mina ja Valner Valme. No vot. Ma tean samu, ja kindlasti veel mõningaid. Kuidas said esinejad valitud, kas oli korraldustiim üksmeelne ja kindlasti oli palju neid, kes ei saanud tulla? Viimast just väliskülaliste seas muidugi. Korraldajatel on väga konkreetsed ülesanded. Kui keegi tahab tunnustada meie festivali väliskülaliste osas, siis öelgu tänusõnad otse Krista Kaerale. Tema maitset ja valikuid usaldame me täielikult. Loomulikult käime koosolekutel välja ideid ja nimesid, keda võiks festivalil näha, näiteks Banville’ist ja Boydist oleme rääkinud juba mitu aastat. Tänu Veronika Kivisillale esineb festivalil karismaatiline indiaani jutuvestja Dovie Thomason. Samuti võtame vastu ettepanekuid mujalt. Sel aastal tuleb festivalile ülimalt huvitav Mehhiko luuletaja Gloria Gervitz, keda soovitas meile Carolina Pihelgas. Ben Okri esineb meie festivalil koostöös Muusikasõprade Seltsiga. Sel aastal oleme koostöös Loomingu Raamatukoguga sättinud nii, et mitmel festivali väliskülalisel – prantslasel Georges-Olivier Châteaureynaud’l, leedulannal Undinė Radzevičiūtėl ja lätlannal Kristīne Želvel – on mai lõpuks olemas värske eestikeelne raamat. Äärmiselt tore, et festivali ümber on tekkimas nii-öelda teine ring, selline soe puhver inimestest, kes mõtlevad meiega kaasa ja meid aitavad – Kätlin Kaldmaa, Tiit Aleksejev, Indrek Koff ja teised. Rääkisin talvel ka Krista Kaeraga ja tuli jutuks, et HeadRead ei taha olla suurfestival. Mis on see nipp, kuidas säilitada õdus õhkkond ja samal ajal olla ikkagi mõjukas ja märgatav? Väliskülaliste nimekiri on kahtlemata esinduslik ja sündmusi on päris palju. Kui palju publikut osalema ootate ja kas on ka andmeid eelmise aasta külastatavuse numbrite kohta? Me pole külastatavuse numbreid siiani uurinud. Muidugi on publiku kohalolu oluline. Aga õdusus pole alati seotud auditooriumi suurusega, vaid pigem meeleoluga, mis koha peal tekib. Eks see üks tasakaaluharjutus ole, sest meie festival on võrreldes eelmise aastaga siiski pisut laienenud. Sel aastal on meil esmakordselt Kloostri Aidas eraldi programm, kus toimuvad väliskülaliste luulelugemised. Okri ja Gervitz astuvadki üles just Kloostri Aidas. Aga on ka näiteks Jason Goodwini uue eestinduse „Baklava klubi“ esitlus. Kloostri Aida kava üks „kirsse“ on Jaan Kaplinski luuleõhtu, kus ta esitleb oma venekeelset kogu. Kas äsjalõppenud Prima Vista on konkurent? Olen korduvalt rõhutanud, et mitte mingil moel ega mitte mingil juhul. Prima Vista õnnestumised annavad hoopis tuge ja jõudu oma asja edasi ajada. Mulle meeldib Prima Vista leidlikkus kirjanduse avaliku esitamise mitmekesisemaks muutmisel, näiteks see, kuidas nad seovad oma kavas läbivalt kirjandust ja muusikat. Festivali patroon on samuti väga üllas mõte. Mis on sinu kui tõlkija, kirjaniku ja korraldaja jaoks tänavuse festivali HeadRead eeldatavad tipphetked? Sündmused, kust sa ise kindlasti kõrvale ei jää? Esiteks muidugi need sündmused, kus ma ise osalen. Mul on au ja kohus lugeda Kloostri Aidas koos John Burnside’iga tema luulet – tegelen parasjagu tema luuletuste tõlkimisega ning mu laubal pärlendab veresegune higi, aga eks tõlkimine ongi alati piin ja nauding korraga. Muide, Burnside’il ilmus eelmisel aastal „Moodsa aja“ sarjas poeetiline romaan „Uppumiste suvi“, soovitan kõigile, kes armastavad pisut müstilisi lugusid. Samuti osalen kirjanike liidu algatatud kriitikaseminari „Kriitiline olukord“ järjekordses vestlusringis. Idee pärineb Aare Pilvelt ning tundub, et küsimus sellest, kuidas kirjandusest rääkida, huvitab üllatavalt paljusid. Aare Pilv juhatab 29. mail vestlusringi, kus teemaks kriitiku maailmavaade. Jagan lava meie kirjandusmõtestamise raskekahurväega: lisaks Pilvele ka Hasso Krull ja Mihkel Kunnus. Muide, festivalil vesteldakse ka eesti proosast, draamast ja reisikirjandusest. Kõige südamelähedasem aga saab olema osalemine kavas „Mehed ja naised“. Tekkis idee, et eesti meesluuletajad võiksid esitada eesti naisluuletajate loomingut ja vastupidi. Eks see on seotud laiema mõttega interpreteerida teiste kirjutatut. Naised – Eda Ahi, Maarja Kangro, Veronika Kivisilla ja Triin Soomets – esitavad oma kava Kirjanike Majas 31. mail, mehed – lisaks minule ka Indrek Koff, Igor Kotjuh ja Asko Künnap – päev varem samas kohas. See pole lihtsalt etlemine, vaid ikka korralik eeskava. Ma teen sinna ka muusikalise tausta, püüan luua ja võimendada delay-ploki ja kitarri abil atmosfääri. Eesti esinejate osa festivalil HeadRead on ikka sama oluline kui välismaa pool? Jah. Üleüldse tundub mulle, et meie festivali kodumaiste esinejate ja sündmuste valik ei jää selgi korral sisukuselt rahvusvahelisele kavale alla. Meil astuvad üles praeguse hetke ja aja kesksed autorid: Jaan Kaplinski, Tõnu Õnnepalu, Peeter Sauter, Valdur Mikita, Indrek Hargla, Triin Soomets, Doris Kareva jne. Luulelugemisi on igale maitsele – need, kes soovivad asjade üle järele mõelda, pisut aega maha võtta ja hinge tõmmata, võivad juba 28. mail liikuda Tallinna kohvikute vahet, kus eesti luuletajad esitavad oma loomingut – aset leiab eraldi luulekohvikute programm. Samuti toimub festivali viimasel päeval, 1. juunil, traditsiooniline luulemissa Niguliste muuseumis. Kärtsu ja mürtsu igatsejatele aga soovitan 30. mai õhtul toimuvat üritust „Hullunud Tallinn“, mida dirigeerib Jaan Malin või luulekohvikutele järgnevat luulediskot, mida veab Mart Juur. Ning ärge unustage registreerida ennast kirjanduslikel jalutuskäikudel retk@headread.ee! Muide, kuidas peab ütlema üldse omastavas, kas ikkagi Heade Ridade võib öelda? Te nüüd kirjutate nime kokku ja seal on ka ingliskeelne tähendus väga osavalt, nagu ka Hell Hunt, Pure Mind... Võib öelda, kuidas tahes. Kui keegi kutsub Headeks Ridadeks, on hästi. Kui keegi ütleb, et tuleb festivalile HeadRead, on samuti väga hästi. Kui mõni leiab, et festival on Hästi Reastatud, siis oleme tänulikud. Mõni aeg tagasi oli mul selles küsimuses väike debatt Sirbi keeletoimetaja Aili Künstleriga. Arvan siiamaani, et kuna meie ettevõtmine on otseselt seotud kirjandusega, mis on teadupärast keele kõige mängulisem valdkond, siis ei tasu väikest tembutamist pahaks panna – isegi juhul, kui see ei astu mõnes aspektis ühte sammu kirjakeele evangeeliumidega või õigekeele tooraga. Mina lahendan probleemi tavaliselt sõnaga „festival“, mis võtab nime ette asetatult enda kanda parasjagu vajamineva käändelõpu. Omastavas seega „festivali HeadRead“. Liigume kirjandusfestivalide kui selliste juurde üldse: nende mõte ju ei kao, mis sa arvad? Tänapäeval on piiramatud võimalused, kui ümbritsed end digiekraanidega: sa võid kuulsaid kirjanikke lisada Twitterisse, lemmikkirjanikega isegi Facebookis hea tahtmise korral sõbraks saada. Kirjanikel on oma koduleheküljed, Youtube'is on videod nende intervjuude ja esinemistega. Aga publik ikkagi tahab nendega vahetut kontakti, eks? Jah, tõesti ei saa ikkagi üle ega ümber konkreetse kohtumise mõjust ja võimalustest. Näiteks juba mainitud „Mehed ja naised“. Võimalik, et selliseid kooslusi ei näe ega kuule enam kunagi. Just neid inimesi lugemas just nende autorite just neid tekste. Või kui omavahel hakkavad vestlema Marju Kõivupuu ja Tõnu Õnnepalu või Piret Päär ja Valdur Mikita või ükskõik kes meie festivalil. Äärmiselt tõenäoline, et sedasi võib sündida mõni vägagi sügav ja võimas sõnastus ning inimestel avaneb võimalus selle juures viibida, sellest vahetult osa saada. Muide, selles plaanis on erakordne 31. mai õhtul Kirjanike Majas toimuv „Luulelahingu“ finaali otseülekanne. Samuti tundub mulle, et kirjanduses on toimumas pisikesed, aga järjekindlad vormilised nihkumised. Kirjanduse esitamine on muutumas üha olulisemaks. Kuna inimestel on lugemiseks sageli vähe aega, otsivad nad kirjandusega teistsuguseid kontakte. Festivalid on ideaalsed võimalused neid kontakte võimaldada ja luua. Festival tähendab pidu. Kõik me teame, mis on rockfestival. Kirjandusfestival on ikkagi vaiksem ja vaimsem koht. Aga kas HeadRead on pidu? Kahtlemata! Publikule pidu festivali ajal, korraldajatele ka vahetult pärast festivali. Ainus erinevus rockfestivaliga on see, et tavaliselt ei oodata rockfestivalil publiku esindajaid lavale. Meil oodatakse. Kõik, kes tahavad oma proosa või luule esitamises kätt proovida, on oodatud! Erinevate Tubade Klubis leiab 29. mail aset suur Poetry Slam, kus esineb ka erikülaline, ameerika biitluuletaja Ron Whitehead. Oma proosat saab esitada samal päeval Kirjanike Majas, kus hinnanguid annab empaatiline žürii koosseisus Leo Kunnas, Eeva Park ja Maarja Vaino. Samasse kategooriasse liigitub 31. mail Tallinna Keskraamatukogus toimuv Jason Goodwini krimikirjanduse töötuba, kus on võimalus saada tunnustatud kirjanikult isiklikke näpunäiteid ja soovitusi. Sealgi saab osaleda eelregistreerimisega aadressil info@headread.ee. Mis on neil päevil sinu lugemislaual või öökapil? Kuna ma olen parasjagu lõpetamas 20. sajandi kirjanduse õpikut, siis olen lugenud üle mõningaid klassikalisi teoseid ja taasavastanud nende mõjuvust. Näiteks Tuglase „Felix Ormusson“, Gailiti „Toomas Nipernaadi“, Virginia Woolfi „Orlando“ või F. Scott Fitzgeraldi „Suur Gatsby“. Aga mõtted liiguvad sageli ühe festivaliga seotud erakordse teose juurde. See on A. S. Byatti romaan „Lumm“. Tõeline kirjanduslik pärl. Romaan, kus on koos suur armastus, põnevus-pinevus ja ecolik intellektuaalne mäng. Ning uskumatu, aga tõsi: Byatt esineb 30. mail meie festivalil! Byattit julgen ka omalt poolt inimestele soovitada, see on sügav. Kas on mõni mure ka festivali eel? Otsest muret mitte, aga kordaksin üle ühe olulise elementaarsuse: kui paar erandit välja arvata, on meie festivali sündmused kõik tasuta. Ja neil, kes inglise keelt ei mõista, tasub kindlasti kohale tulla, sest me pakume koha peal sünkroontõlget.
