Mart Raun võrdleb "Adèle'i elu" filmi ja koomiksit - üks on palju parem
Filmist,  tuntud ka kui “Blue Is The Warmest Color” on aasta jooksul juba üsna palju kirjutatud. Seega otsustasin siinses kirjatükis mitte niivõrd keskenduda filmile kui võrrelda seda originaaliga – koomiksiga,  kirjutab Mart Raun oma blogis Ma armastan filme Just nimelt koomiksiga. Me ei pea algmaterjali päritolu häbenema ja nimetama seda graafiliseks novelliks, nagu  viimasel ajal on kombeks. Filmimaailmas on žanripõhist häbenemist niigi palju. Nii on pesueht õudusfilme nimetud psühholoogilisteks thrilleriteks (näit “Silence of  The Lambs”) või ulmefilme draamadeks (Alfonso Cuaron’i väited oma filmi “Gravity” kohta). See oleks ebaaus juba  “Blue Is The Warmest Color’i” ühe kesksema teema – enda aktsepteerimise suhtes. SARNANE, ENT ERINEVKoomiksid on juba ammu täisealiseks saanud ning  andnud ainest mitmetele suurepärastele ja hinnatud filmidele. “History of Violence”, “Oldboy”, “Ghost World” , “Persepolis” on kõik pakkunud huvitavaid ja mitmetasandilisi lugusid ning originaalseid tegelaskujusid. 2010. aastal kaante vahel ilmavalgust näinud “Blue Is The Warmest Color” on  kõige  uuem isend auhinnatud koomiksifilmide seas. Palju on  blogides räägitud kui värskendav on näha filmi, mis ei tee homoseksualismist eraldi  probleemi, vaid räägib ausalt kahe inimese armastuse lugu. Tõsi, üsna nukker on vaadata, kui klišeelik on siiani olnud seksuaalvähemuste kujutamine kinolinal. Samas tekib küsimus, kas film on loorbereid lõiganud eelkõige oma temaatika tõttu. Nagu  koomiksis, näib ka filmis keskne teema olevat esimese armastusega seonduvad hirmud ja probleemid. Ent kui algmaterjalis on peategelaseks Clementine ( filmis Adèle ) raskused oma seksuaalse identiteediga leppimisel, siis lavastaja-kaasstsenarist Kechiche ei viitsi filmis sellele probleemile  väga keskenduda. Koomiksis tõukab Emma tegelaskuju tüdruku esialgsed lähenemiskatsed eemale, kuna arvab, et tegu pole  millegi tõsisega ning ütleb ka Clementine’ile,  et ta teeb  ühe mehe kunagi väga õnnelikuks. Clementine teeb suuri samme ja  toob ohvreid oma seksuaalsusega leppimise teel ning tema käitumine, mis lõhub (nii filmis kui koomiksis) suhte Emma’ga, on seetõttu palju loogilisem. Abdellatif Kechiche, kes kasutab koomiksi materjali selleks, et teha lugu õpetajadest – kirjandusest ning kunstist, keskendub hoopiski klassikalistele prantsuse teemadele: liberaalse kõrgklassi ja konservatiivse keskklassi vastandamisele ( Emma on pärit ühest, Adèle teisest). Identiteediotsingud pole niivõrd seotud seksuaalse, kuivõrd sotsiaalse kuuluvusega. Kui koomiks on fragmentaarne, ja hüppab ajas üsna julgelt ringi, jättes lüngad  lugeja täita, siis film on samuti katkendlik, ent samas veniv. Tihti näidatakse ebaolulist  ning visatakse välja tegelased, kes tunduvad tähtsad. Näiteks kaob filmist peategelase parim meessoost sõber, kel on  koomiksis lõpuni oluline osa. Kui Julie Maroh’i teos on pidevas liikumises ning igast stseenist kasvab välja nii tugev idee,  kui ka draama, siis Kechiche on oma  efektsete ja suurepäraselt mängitud stseenidega liiga seletav  või sõnumikeskne (heaks näiteks on Adèle kohtumised oma potentsiaalse boyfriendiga). Kui koomiks valib, mida näidata ja mida mitte, siis film tundub tihti sihitu. Esimeses pooles näib olulist rolli mängivat kirjandus -koolitunnis  loetakse  raamatutest ette mitmeid lõike. See ei muutu aga  kunagi  teemaks, mis vääriks nii palju aega. Samavõrd pikad ja kohati mõttetud on ka filmi teise poole  algklassitunnid, kus õpetaja rollis on Adèle. Hea küll. Ma saan aru, mida see väljendab tegelase arengus. Aga kas antud stseenid väärivad  kordust ja sellist pikkust, selles pole ma väga kindel. Filmi suurimaid voorusi on  ka üheks suurimaks probleemiks. “Adele Elu – 1. ja 2. peatükki” vaadates on tunne, et filmitegijad on sattunud liigselt oma näitlejate lummusesse. Seda illustreerib lisaks pikkusele ka asjaolu, et terve linateos on üles võetud suures plaanis (99% filmist on  suured või suurkeskplaanid). Filmi atmosfäär on aga seetõttu üllatavalt rõhuv. Ma pole vist elus näinud filmi, kus leiduks sellist suurplaani kuritarvitamist.  Filmimaailmas nimeti  seda vanasti televisiooni haiguseks. Termin pärineb väikeste telekate ajast  ning kindlalt mõjuv plaan, mida kõik oma kastist nägid, oli suurplaan. Sellepärast kasutati neid sarjades ja seebiooperites palju. Selline laad muudab “Adele Elu – 1. ja 2. peatüki” visuaalia väga spetsiifiliseks. Terve film on kui üks nägude meri, kus iga poor ja liikumine vallandab emotsioonitulva. Ärge saage minust valesti aru. Kohati on see meeletult võimas ning Léa Seydoux ja Adèle Exarchopoulos väärivad oma kesksetes rollides iga maailma näitlemisauhinda. Aga emotsioonidesse uppuvate nägude pidev passimine võib pikapeale muuta apaatseks. Ja ma pole kindel, et see oli filmitegijate tegelik eesmärk.Koomiksi tegelaskujud  palju soojemad ja armsamad. Eriti käib see Emma kohta, kes filmis muutub kohati klišeelikuks kunstnikubitchiks. On naljakas tõdeda, et film, mis üritab olla aus seksuaalvähemuste osas, on  nii klišeelik ja fabritseeritud kunstimaailma kujutamises. Keskseks saab Adèle ebamugavus Emma seltskonnas ja eluviisi juures. Samuti tekib Emma ja Adèle tegelaskujude suhtes palju konkreetsem mehe ja naise rolli jaotus, mis koomiksis puudub. KESKNE TUUM JA TEEMAD Mõnikord on parim viis testimaks seda, kas lugu on hea või mitte, ära võtta keskne  motiiv või gimmick - antud juhul, et peategelased on samast soost. Kas lugu haaraks mind ka siis? Minu probleem filmiga ongi see, et kui see ära jätta, kerkib esile üsna tuttav ja kohati klišeelik lugu esimesest armastusest. Koomiksist ei saa keskset motiivi äta võtta, sest see on looga fundamentaalselt palju rohkem seotud. Koomiksil on filmiga võrreldes mitmeid erinevusi. Filmist erinevalt  ei suuda teismeline Clementine oma klassivennaga voodisse minna. Antud stseen on palju emotsionaalsem ja usutavam kui filmis. Emma ja Clementine’i suhte alguse dünaamika on üsna teistsugune ning põhjus, miks ta nad ei saa suhtesse astuda, lisab kaalu, mis filmil vajaka jääb. Koomiksis esinevat raamjutustust eiravad filmitegijad täielikult ning lõpplahendus on  täiesti erinev. Mind ei häiri filmi teistsugune lõpp, küll aga see, et erinevalt koomiksist ei pakuta meile ka õhku visatud teemade lahendusi. Kahjuks ei saa ma ka  lõpetada  mainimata filmi kurikuulsaid seks-stseene. Kui  aus olla, siis need olid meeletult pikad ja igavad. Miks? Nad ei jutustanud lugu. Tegelaskujudevahelises suhtes areng puudus. Asi, millele kulub filmis 5 minutit, oleks  selge ka 10 sekundiga. Nende esimene seksuaalvahekord võtab koomiksis aega neli lehekülge, ent on palju kaalukam, ning kõneleb peategelaste kohta rohkem kui  filmi kõik seks-stseenid kokku. Ma ei ütle, et koomiks ja film peaks kõndima sama rada. Ammugi mitte. Aga kui otsustatakse adapteerida materjali, võiks mõte olla raamatu keskse  teema tabamine. “Blade Runner” on minu jaoks üks paremaid raamatuadaptsioone. Kuigi see on Philip K. Dick’i romaani ülesehitusega  “Kas androidid näevad unes elektrilambaid” võrreldes  üsna teistsugune, seovad neid kahte kesksed ideed. Kechiche on aga adaptsiooni tehes laenanud välised sündmused, mõistmata, mis on keskne koomiksis. On tunne, nagu  oleks  ta materjali  väänanud, et jutustada enda lugu. Aga kas  tasus  siis üldse koomiksit aluseks võtta? Mina isiklikult unistan nüüd koomiksile truumast ekraaniversioonist.  Koomiksis on Emma ja Clementine’i suhte alguse dünaamikaüsna teistsugune ning põhjus, miks ta nad ei saa suhtesse astuda, lisab kaalu, mis filmil vajaka jääb. Samasooliste armastus on ennegi  kinolinal suurepärast ja ausat esitust leidnud. Head näited: “Weekend” (2011) ja “Happy Together” (1997). Kuigi ma ei julge väita, et tegu on ühe nõrgema  Cannes`i Kuldse Palmioksa võitnud filmiga, on “Adele Elu – 1. ja 2. peatükk” uskumatult pikk, endast liiga heal arvamusel keskpärase dramaturgia ja laialivalguva keskmega film. Vaatamisväärseks muudavad selle  uskumatud osatäitmised, ausus ning oskus tabada ehedat  elu. Suhe, mis tekib Emma ja  Adèle’i vahel, on väga reaalne ja usutav. Lugesin “Blue Is The Warmest Color’it” päev peale kinost tulekut ning pean ütlema, et see jättis mulle filmist kõvasti parema mulje. Jah, tegu on eri meediumitega. Aga originaalteoses on palju mõistetavamad ja samastatavamad tegelaskujud ning selgem ja paremini jooksev lugu. Koomiks on oma sõnumis palju täpsem ja siiram ning toimuv läheb palju rohkem hinge. Praktiliselt kõik “Adele Elu – 1. ja 2. peatüki” meeldejäävamad ja tugevamad kohad pärinevad koomiksist ning lavastaja suutmatus materjalile korralik fookus leida  muudab adaptsiooni kohati frustreerivaks ja igavaks.  “Adele Elu – 1. ja 2. peatükis” leidub  briljantseid stseene ning kuskil  on peidus tõeliselt hea film. See film aga ei ole kahjuks ekraanile jõudnud. Hinne koomiksile: 8/10 Hinne Filmile: 5.5/10
