Kuraator Alfredo Cramerotti: ühiskond peab rääkima ebamugavatel teemadel – seda tehes me arenemegi
Tänavusse žüriisse kuulusid KKEK nõukogu liikmed, World Expo Milano 2015 Eesti esinduse projektijuht Andres Kask ning kultuuriministeeriumi kunstinõunik Maria-Kristiina Soomre . Rahvusvahelise mõõtme andmiseks kutsuti valikut tegema ka 55. Veneetsia biennaali Wales’i ja Maldiivide paviljonide kuraator Alfredo Cramerotti. Temaga vestles Veneetsiast Solveig Jahnke Kaasaegse Kunsti Eesti Keskusest. Mis sind Eestisse tõi, mida su külastus hõlmas?Tulin Eestisse, et osaleda tuleva aasta ehk 56. Veneetsia kunstibiennaali Eesti paviljoni projekti žüriis. Mind kutsuti selleks, et annaksin esitatud ideekavanditele nö rahvusvahelise vaatenurga. Samuti veetsin ma neli täispäeva külastades kunstnikke, stuudioid, galeriisid, muuseume ja mitmeid omaalgatuslikke projekte. Kuigi väga põgus, arvan, et sain üsna hea ülevaate Tallinna kaasaegse kunsti skeenest. Miks on sinu jaoks Veneetsia biennaal oluline? Mis on ja miks Veneetsia biennaal?Veneetsia biennaal on visuaalkunstnike jaoks sama, mis Oscarite hooaeg filmiloojatele, või veidi nagu jalgpalli MM jalgpalli fännide jaoks (kelle hulka ka mina kuulun). See on väga oluline sündmus – mis toimub iga kahe aasta tagant ja vältab kuus kuud – mille jaoks on kunstnikel võimalus ja motivatsioon luua uusi töid ning publikul saada aimu sellest, mis kaasaegse visuaalkultuuri väljal toimub, mõõta kaasaegse visuaalkultuuri välja temperatuuri. See on see, millest me veel aastaid hiljemgi pere ja sõpradega räägime, kuidas mõni kunstnik või kunstiprojekt valgus laiemast kultuuriilmingust läbi. Veidi nagu, kui Oscaritel mõni film silma jääb – mitte ilmtingimata plahvatuslik kohene mõju, vaid midagi, mille üle me veel aastaid hiljem avastame end arutlemas. Mis on need kriteeriumid, millest sa biennaalile kunsti või kunstnike valikul lähtud?See on oluline küsimus. Põhimõtteliselt, lähenemise originaalsus, seos nende ajastuga, projekti sisuline, meediumi või vahendite kvaliteet ja suhestumine publikuga ja samuti esitlus ning viimaks, see miski, mis kinnitab mulle, et see projekt on toimumiskoha ja selle ruumi jaoks õige. See viimane kriteerium sõltub suuresti kunstniku tundlikkusest, sest ei ole raskeid ruume, kui ideed on head. Kohtusid mitmete eesti kunstnikega oma visiidi ajal. Millest nad mõtlevad, millest nende kunst räägib? Kas see läheb korda ja kõnetab?Kohtusin kaheteistkümne kunstnikuga, kellel kõigil on väga elujõuline kunstipraktika, mis puudutab visiooni, meediume, näituste karjääri ja tulevikuvõimalusi. Ma arvan, et Eesti kunstnikel pole midagi ega kedagi kadestada, eriti arvestades tänaste kultuuriprodutsentide mobiilsust. Kuigi tasud on väiksed ja võib-olla kuraatoritellimus mitte väga laialdane, aga samal ajal on olemas hõlbus ligipääs nii Ida kui Lääne Euroopale (mitmeid kunstnikke esindab juba galerii ja toimuvad näitused välismaal) ja asjaolu, et hetkel on Tallinnas elamine majanduslikult veel jätkusuutlik (mitte nii, nagu Londonis näiteks), see kõik annab kunstnikele vaimset ruumi töid luua. Inimene ei saa mõelda ja kunsti teha, kui ta peab kümme tundi päevas teisi töid tegema lihtsalt selleks, et ära elada. Mida arvasid Eesti projektidest, mida biennaalile esitati ning mis oli võiduprojekti tugevus, miks teiste seassee silma jäi?Üldiselt oli see projekt hästi esitatud ja põhjendatud; mõnel teisel ei olnud piisavalt jalgu all, et Veneetsia kontekstis püsima jääda, või vähemalt kuus kuud vastu pidada. Need, mis esimesest ja teisest voorust edasi pääsesid, polnud mitte ainult hästi välja mõeldud ja esitletud, vaid organisatoorselt ja rahaliselt teostatavad - selles etapis peab arvestama kõiki neid aspekte. Veel olulisem - minu lähtekoht oli valida projekt, mis läheb tänastes ühiskondades korda (kasutan siinkohal mitmust, sest Veneetsia biennaal kaasab tõeliselt rahvusvahelise publiku) ja mis paneks mõtestama, mõtisklema, vaidlema, muutma, kuid millel oleks võimalus võtta seesama mõtteliin ja kanda see teise konteksti. Jaanus Samma töö on üks sedalaadi haruldastest tõugudest. Ja sel on fantastiline performatiivne element, mis teeb sellest teosest üdini universaalse. Miks on biennaal väikeriikide jaoks oluline, miks on väikeriikidel oluline biennaalil osaleda või kuidas peaksid väikeriigid seal osalema ning end positsioneerima?Ma ütleks, et Veneetsia biennaal on „väikeste“ riikide jaoks veel olulisem kui „suurte“ jaoks. Hiljuti kureerisin kahte „väikest“ riiki – Wales’i ja Maldiive. Nad on täiesti erinevad igas mõttes, ühel riigil koordineeris paviljoni riiklikult rahastatud organ ja teisel täiesti omaalgatuslik kunstnike ja kuraatorite grupp. Kuid nende relevantsus tuli esile, sest see andis suurepärase, olulise ja isegi sõjaka võimaluse rääkida sellest, miks mõni kultuur vajab esindatust kultuuriväljal ning mil moel see kedagi esindas ja kellele ning – kui üldse – kas pole teisi mooduseid, kuidas sellel riigil saavutada rahvusvahelist tähelepanu? Nagu näed, neid samu küsimusi saab küsida nii Eesti, Itaalia kui USA kohta.Mul on nüüd ka mõningaid vastuseid; on vähemtähtis „esindada“ mõnda kultuuri, kui avada see kultuur diskussioonile ja isegi vastuolulisel teemal – ükski ühiskond ei arene ajas edasi, kui ei harutata lahti ebamugavaid või vastuolulisi teemasid. Ühiskond koosneb meestest ja naistest, kes ilmselgelt teineteisest erinevad ja kooselamise põhikokkulepe on saavutatud aastasadade ja –tuhandete vältel just pidades läbirääkimisi ebamugavatel või vastuolulistel teemadel, mille osas on igal indiviidil erinev väärtushinnang. Kui me enam ei kuula, ei räägi ja ei ava end üksteisele, siis võime ka endi jaoks muutuda mõttetuks, ja nii ka teiste jaoks. Tean, et vastasin Su viimasele küsimusele ümbernurga ja pikalt, aga see andis mulle võimaluse öelda otse, miks ma kunstivaldkonnas töötan ning miks ma leian, et sellel ametil on mõtet. See pole muidugi ainus põhjus, kuid see on hea algus. Alfredo Cramerotti on kirjanik ja kuraator, kes töötab nii teles, raadios, kirjastustes, meediafestivalidel kui ka näituste korraldajana. Cramerotti juhib mainekat Wales'i kaasaegse kunsti instituuti MOSTYN ning on APT Artist Pension Trusti peakuraator. Ta oli 2010. aastal Manifesta 8 kaaskuraator ning 2013. aasta. 55. Veneetsia kunstibiennaali Maldiivide ja Wales'i paviljoni kuraator ning 4. Ladina triennaali kuraator Lõuna-Tiroolis. Alfredo Cramerotti on Wales'i ülikooli Euroopa Fotograafiauurimiskeskuse uurija ja Intellect Books kirjastuse Critical Photography seeria peatoimetaja. Cramerotti on muuhulgas raamatu Aesthetic Journalism: How to inform without informing (2009) autor.
