Arvustus: enesetapp, pehme ja soe
Mis maksab inimelu ja armastus? Isegi pragmaatiline tarbimisühiskond kohkub üldjuhul neile küsimustele numbriliselt vastamast. Dennis Kelly “Armastus ja raha” on otsekohene ja paneb eludele külge kiretud hinnalipikud. Jessi (Evelin Võigemast) elu ja/ või armastus maksab 70 tuhat naela. Ja see on kallis elu. Nimetu mees saab Oxford Streetil noahoobi rindu mobiiltelefoni pärast ja Jessi abikaasal Davidil (Alo Kõrve) ei õnnestugi täpselt sotti saada, mis telefon see oli. Kas elu hind oli Nokia, Samsung või iPhone. Just siin teeb Evelin Võigemast Jessina ühe lavastuse kahest* mõjusaimast stseenist: ta on äsja surunud oma kätega kokku võõra mehe verd purskava rindkere, ta väriseb, ta käed on verised, aga abikaasa raiub jäärapäiselt vaid üht: miks sa läksid Leicesteri väljaku metroosse? Sa tulid üle Oxford Streeti, see teeb ringi!!! Ja vaataja muidugi aimab, mida mees tegelikult tõestada tahab, mida ta tegelikult küsib – ta teab, ta kardab, ta mõtleb ainult sellele, et naine on jälle poodelnud. David rebib Jessilt käekoti, et avastada asitõend: peotäis CD-plaate. Dennis Kelly 2006. aastal kirjutatud näitemäng ei hooli aja- ja kohaühtsusest. Aga eraldi seisvad stseenid klõpsuvad õige ruttu kokku selgepiiriliseks dramaturgiliseks looks. Naine ja mees, armastus, abielu, rahateenimise paine, teineteisest kaugenemine, tühjus, võlad, enesetapukatse. Pisut plakatlik ehk, aga ladus, ilusa dialoogiga tükk (Anu Lambi täpses tõlkes), mille taustalugu – lugematud kiirlaenufirmad, ulmeliseks kasvavad intressid, makseraskused, järgmised laenud veelgi kosmilisemate kohustustega –, on Eestis argipäev. Argipäeva varjupool. Lünklik statistika väidab, et kiirlaene on võtnud 100 tuhat - 190 tuhat Eesti elanikku. Umbes iga kuues meie seast. Möödunud aasta lõpu seisuga oli nn. hapuks läinud kiirlaene 66 miljoni euro eest ning laenuprotsendi maksimumkõrgus 730 protsendi juures. Paneb mõtlema, kui heita pilk Tallinna tänavaile – NII palju NII suuri autosid. Millise hinnaga, kelle raha eest…? Nii et sotsiaalne närv ja ajakaja on lavastaja Sander Puki materjalivalikus selge ja sümpaatne. See on ka meie lugu, siin ja praegu. Seda vajalikum teatris, üldistavalt, “nende” loona, et ebaratsionaalsetest (või otsesõnu lollidest) laenuotsustest sõpraderingis rääkida pole eestlasele kindlasti omane. Olgu siis peale, et pilte raamivad abstraktsed liikumisseaded – näiteks mustades kontorikostüümides näitlejad mehhaaniliselt ja nurgeliselt laudade taga tõmblemas -, millega lavastaja ükskõikset ja nivelleerivat maailma markeerib, tulevad vanemale teatrivaatajale tuttavad ette, mõjuvad kulunult ning tõmbavad sisulist või kujundlikku jõudu lisamata maha lavastuse tempo. Ent lisaks rütmistatud lavalistele tummstseenidele raamivad iga “Armastuse ja raha” masendavat pilti videoklipid äsja laval olnud tegelastest –siin kannavad nad kõik naisteajakirjade kohustusliku rubriigi “Kevad 2014” oranži-kollase-rohelise-sinise täistoonides säravaid kostüüme, kauneid meike ja leebeid naeratusi. Unustage pained, elu on ilus! Täpselt nagu televiisoris. Kroonikas. Cosmos. Ja siin tahaks tõmmata pidurit. Mäletate naksitralle Draamateatri-Linnateatri ühistööst “Varesele valu, harakale haigus”? Või NO99 mõttetu töö - “Kolmapäeva” finaali, magusat lõkkeõhtut Johnny Deppiga? Enesetapp lõpeb rahusobitava naeratusega. Kolmetunnine depressioon päädib kallistusega. Ei, ma ei taha lava taha külmetavat kunstnikku ega lavale vermeis näitlejat. Aga ma ei taha pehmet ja sooja enesetappu ega Anttila kataloogi soodusarmastust. Me ju räägime väga tõsistest asjadest? Aga miks siis sosinal, poolihääli, vabandava naeratusega? Ja saalis jään ma kõhklema - kas ei lähe korda, ei aja vihale, ei puuduta? Mida ma ootan? Jõudu, kirge, usku, et teater võib ja saab midagi muuta (ja-jah, ei pruugi saada). Too jõud ei pruugi olla kõvahäälne ega teatraalne (kuigi võib – meenutades Sebastian Nüblingi “Ilona. Rosetta. Sue’d.”) Ta võib olla ka rõhutatult vaikne ja vaoshoitud. Nagu Lembit Petersoni sel hooajal taasesietendunud “Kokteiliõhtus”, mille pinge ja plahvatuslikkus ei nõua ühtki kurdistavat detsibelli. Miks me siis eelistame poolpehmet lähenemist ja vabandavat paid? On see peegeldus hoolivast ühiskonnast või lõikavalt hoolimatu ükskõiksus…   * Teise meisterliku episoodi – ja see pole ääremärkusena öeldud! - teeb Külli Teetamme ülibitch-naisjuht Val, peategelase Davidi kaaslane eelmisest elust. Nõelasilmast tulnud välimusega naine, kes ei tõsta häält, aga astub kingakontsaga läbi ja üle laipade. Võrgutav, jõle ja eluline. 21. sajandi leedi Macbeth.    VAATA SIIM VAHURI FOTOSID 
