Arvustus: Pärnu (m)Moodsate kunstnike retked sisekosmosesse
Andrus Joonas on Pärnu (m)Moodsa Kunsti näitusi korraldanud juba aastaid eesmärgiga hoida elus Pärnu kaasaegse kunsti skeenet. Pärnu kaasaegne kunst on muidugi midagi sootuks muud kui Tallinna või Tartu oma. Sealt ka see mäng m-tähtedega näituse nimetuses. „Moodne“ on vihje modernismile, mis on teatavasti 20. sajandi algupoole kultuurinähtus. Samas pole Pärnu kaasaegne kunsti siiski modernism, vaid nähtus kaasajast, kuigi kohaspetsiifiline ja peavoolust erinev. Ja see erineb kindlasti mitte-kaasaegsest kunstist ehk siis Pärnu kontekstis peamiselt harrastuskunstist. Andrus Joonas ei ole ainult selle näituse kuraator, ta on üldine arvamusliider ja suunanäitaja Pärnu kunstielus. Suund, kuhu ta näitab, sisaldab müstitsismi, juhindumist inspiratsioonist, vaimseid teemasid, sümbolismi ja suhtumist kunsti kui religiooni aseainesse. Need ideaalid eristavadki Pärnus toimuvat peavoolust, kus rõhutakse pigem ratsionaalsusele, päevakajalisusele ja meelelahutuslikkusele. Kui mõnikord on (m)Moodsa kunsti näitustel erinevate autorite töödest tekkinud tekkinud ühtne, suur, põhjapanev lugu või muinasjutt, siis sel korral haakuvad teosed küll sisuliselt, visuaalset tervikut nad aga ei moodusta. Seega tuleb vaadata autoreid ja teoseid ühekaupa. Võib ka nii. Leedukas Evaldas Jansas näitab videot, mis esmapilgul tundub igava ja staatilisena. Näeme mingit tavalist tuba. Siis aga sähvatab kaadris midagi – selgub, et toas lendab ringi lind. Ja nii tükk aega. Lõpuks avatakse aknad ja lind pääseb vabadusse. Lihtne ja mõjus sümbol. Vana punkar Ville Karel Viirelaid, kes on seni tegelnud peamiselt sotsiaalkriitilise õuduskunstiga, on nüüd asunud ka religioossele teele. Aga muidugi omas iroonilises võtmes. Miks ei võiks valgustatu pühapildil kasutada mediteerimisobjektiks surnud rotti? Võib ikka. Billeneeve on teinud kultusobjekti iseendast, oma kehast. Sedakorda avaldub jumalanna maali näol, aga sellest olulisem on alati tema füüsiline kohalviibimine, mis kahjuks küll oli võimalik vaid näituse avamisõhtul. Sorge (Margus Tiitsmaa) maalid katavad suurema osa näituse netopindalast. Loomulikult on tegu väga jõulise kunstnikuga, aga sel väljapanekul on teda väheke liiga palju, ta lihtsalt varjutab kõik teised. Samuti on tema maale päris raske jälgida, sest need sisaldavad rohkem sümboleid, kui inimese taju ja analüüsivõime välja kannatavad. Väheke jüriarraklik paralleel tekkis tema töid vaadates – religioossed märgid on siin vaheldumisi paganlike rituaalidega. Selle võimsa kompoti vastuvõtmine ja lahtimõtestamine nõuab eraldi vaimset ettevalmistust ja pühendumust. Mai Söödilt on video, mida tegelikult sai hiljaaegu samas galeriis näha Artcontaineri näitusel. Töös lahatakse Neitsi Maarja ja Püha Vaimu seksuaalvahekorra temaatikat. Vahenditevalikust on esindatud tants, laul, muusika, skulptuur, video, performants, tekst, poeesia, urbanistika, kokandus, mis kõik täiendavad teineteist. Monitorilt jooksvale videole lisaks kuulub installatsiooni suur hulk skulpturaalseid tuvisid, mis sel korral on end laotanud pea kogu näitusele ning moodustavad nii ainsa visuaalselt ühendava niidi erinevate teoste ja autorite vahel. Janno Bergmannilt on tagasihoidlik, minimalistlik graafikaseeria päris hobuse ja kiikhobuse suhetest, nukker tehis- ja pärisasjade kõrvutus, mis võib optimistlikumale vaatajale mõjuda ka naljapildina. Reiu Tüüri loomingust on välja pandud vana ajaloo-aineline maal, aga see pole tegelikult üldse oluline, pigem esineb ta siin märgilise figuurina – olles endise Sütevaka kunstiosakonna juhi ja Academia Non Grata retorina üks Pärnu kaasaegse kunsti skeene asutaja. Loominguline kollektiiv ”JEMNOJUMNO” pärineb Udmurdimaalt. Videos seisavad kaks šamanistlike kalduvustega härrat püha jõe, ilmselt Kama ääres, nende pead on valgeks värvitud, kehad aga päikeses punapruuniks põlenud, ja peksavad üksteist saunavihtadega. Küllap me kõik vajame aeg-ajalt puhastavaid rituaale, kes teeb seda spas käies, kes kunsti formaadis. Kuraatorina on Joonasel kindel visioon. Kuivõrd see vaatajateni jõuab, on iseküsimus. Usutavasti mõistavad seda kunsti kõige paremini nn süütud vaatajad, kes kaasaegsest kunstist suurt midagi ei tea ja tajuvad asja intuitiivselt. Teadlik vaataja, kes on ära rikutud kaasaegsete paradigmade ja diskursustega on ilmselt raskustes, sest Joona lähtepunktid on süvenevalt siserännakutes, mis ei pruugi olla kõige kommunikatiivsem teoreetiline alus (m)Moodsale inimesele.
