Arvustus: Maha bolševism!
   Kadunud John Keegan, tore inglise sõjaajaloolane, nimetas soomlasi „Euroopa ehk kõige sõjakamaks rahvaks“. Eks või tõsi olla, kuidas nad muidu oskasid Teises ilmasõjas auväärsele hõbemedalile tulla. Keegani sõnades kõlab muidugi Briti Impeeriumi siiras veendumus, et rahvaad jagunevadki sõjakateks-mittesõjakateks, omale sipoisid värvata on mõtet ainult esimeste seast, kuigi pidevalt peab mässu kartma. Osmo Jussila bolševike kuritöödest – kuigi kuritöö on selgelt nõrk sõna, sihukest sõna polegi – jutustav raamat on meeldivalt sõjakas. Erinevalt igasugu hellitatud Lääne haisva mõtteviisiga intellektuaalinärudest tubli soome mees juba ei kahtle, kas bolševikud olid/on üks jõledaim mölakate, väärakate, sitapeade, sadistide (kes viitsib, võib siia veel sõnu lisada, mida räigem, seda parem) jälk jõuk. On küll. Ainult segane võib praeguseks veel teisit mõelda, Vassissuali Lohhankini kombel neist mingit mõtet otsida peale soovi võimalikult palju kurja teha. Kes pole meiega, on meie vastu ja vaenlane hävitatakse, nagu vist see nende esikirjanik, peast soe Gorki välja mõtles. Viisaka inimesena Osmo Jussila muidugi endale selliseid väljendeid ei luba. Pigem on tema kirjutamisviis liigagi vaoshoitud, asjalik ja kombekas. Et aga teemaks on selline jõuk, siis pole jõurata vajagi. Lase molkustel enda eest rääkida ja ongi kombes. Pilt ees. Kuigi just selle viisaka kirjutamise taga aimub õige soome mehe sisu. Nagu „Seitsme venna“ Tammiku Kyösti, mees kes iial ei naernud ega valetanud, aga kui madjakaga üle küüru andis, siis mees ööbikuid kuulama läks.Milline mõtteviis on eriti värskendav praegusel haigel ajastul, kui sõna revolutsioon jälle igasugu väheharitud tühikargajate poolt ausse tõstetud. Oi, oranžid, oi, lilled, oi, üks nõmedus puha, mis kergesti varemhiljem verepulmaks võib kiskuma hakata. Lugege see raamat läbi, kui jaksu jätkub. Meeldivalt kõhukas teos. Siis ehk hakkab kuskil ajusopikeses koitma, mis tõvevorm on revolutsionäär. Võib ju vinguda, et see oli kuri Lenin, kes kõik kokku keeras. Hüva. Kuid siin raamatus tehakse ka selgeks, et ega Uljanovi-nimeline seen tühja kohta kasvanud. Marx Marxuks, Engels Engelsiks – õudselt armas on peen märkus, et kui Marxu mingi teos on arusaadavalt kirjutatud, siis oli see tegelikult Engelsi töö. Aga igasugu jakobiinidele, Suurele Prantsuse Verepulmale, eriti ei mõelda. Ometi näib, et nonde mõte, enam võimu, enam giljotiine, meeldis Leninile ikka väga. Osmo Jussila näitab seosed kenasti ära. Nii et väärt raamat ja oma veidral moel vahel ajaks naerma, kui jube poleks. No kui keegi püüdis Leninis huumorit leida ja pakkus, et teeme ausalt, nimetame justiitsrahvakomissariaadi ümber massihävituse rahvakomissariaadiks. Lenin löönud näost särama – suurepärane mõte, aga praegu veel vara. Paras, et süüfilisse kooles. Ja lisaks bolševismi hukkamõistmisele oleks aeg hakata mõtlema tolle prantslaste verepulma hukkamõistule, Bastille'i päeva keelustamisele. Vive le Roi! Maha bolševism!
