ARVUSTUS: Kuulsad ja tundmatud kunstnikud maadlevad sisemise sunniga
„Näituse nimetus – Sund – tuleneb kunstnike immanentsest seisundist, mis on omamoodi conditio sine qua non, nende loomingu alus. See on lähtekoht, millelt esitatakse oma nägemusi iseendast, maailmast ning selles toimuvast. Mõningatel juhtudel on sund üheselt valikuvõimaluseta paratamatus, teistel puhkudel lisanduvad sinna vähemal või rohkemal määral veel mitmetähenduslikud mängulised elemendid,“ kirjutab kuraator Veispak.  Ehk siis uurimise all on see enamikele kunstnikele omane tunnus, et nad loovad sellepärast, et nad teisiti ei saa. Vähemalt väga paljud väidavad seda, sest nii on kombeks. Ja eks paljudel juhtudel tõesti sunnib looma mingi ürgne kutse, kuigi eks kunstis ole ka palju pliiatsist väljaimetud ja konjunktuurist lähtuvat kraami.Välimiku hindamisel on antud näituse põhjal üsna raske kindlaks teha, kes neist siin teevad kunsti sisemisest vajadusest ja kes mitte. Mis aga tõestab, enamasti on tõesti tegu vaimse paratamatusega on, et enamik (kui Jaan Toomik välja arvata) pole eriti kuulsad kunstnikud. Seega tõenäoliselt on neil tõesti sisemine motivatsioon teha kunsti vähest tunnustust trotsides.Vano Allsalu puhul tundub ehk veidi kohatu öelda, et ta pole kuulus – on ta ju Kunstnike Liidu president. Aga tema uuemaid maale ei ole viimasel ajal eriti palju näha olnud. Käesolevat seinatäit vaadates tekib tõepoolest tunne, et olles end ohverdanud administratiivsele karjäärile, valab ta oma tegeliku palangu välja siiski lõuenditele ja nüüd lõpuks saame me neid näha. Võrreldes Allsalu hiilgeaegadega 1990. aastatel näeme tema abstraktsioonides palju vähem dekoratiivsust ja palju rohkem ehedat, tugevat emotsiooni.Liina Kalvik on tuntud praktiliselt ainult Jaan Toomiku projektidest, olles tema endine õpilane ja üks veidraid lemmikuid. Maalid on stiili poolest õhuliselt ekspressiivsed, tõmmatud suure pintsliga, detailidesse süüvimata. Piltidel kujutatu meenutab ühtepidi karikatuure, teistpidi hallutsinatsioone (nt jalgadel kõndiv jalgratas, kolme suuga mees, dinosaurus läptopil töötamas). Kujunduses on Kalviku maalide vahele pistetud ka üks Toomik – väike tähelepanuharjutus vaatajale ja ühtlasi tõdemus, et sarnasus kahe autori vahel on täiesti olemas olenemata nende totaalselt erinevast kuulsuseastmest.Manfred Dubov on üsna noor kunstnik, kelle maalid on väga korralikult ja kihiliselt läbi maalitud. Kujutatud on enamasti figuure, kuid nagu läbi udu. See on justkui mingi psüühikaseisund, kus isiksus kipub ümbritsevas lahustuma. Tööd on mõjusad, aga kas ta ka kuulsaks saab, on praeguste noore kunsti trendide taustal kahtlane. Seega suure tõenäosusega ootab tedagi ees pikem sahtlisse maalimine. Et keegi sahtlisse installatsioone teeb, on ennekuulmatu, aga Mihkel Ilus just nii talitab. Üks näituseruum on täis tema seadeldisi, mis on monumentaalsed, värvirõõmsad ja täiesti mõttetud. Sisemine sund midagi konstrueerida ja ehitada poisslapse puhul on iseenesest täiesti normaalne.Jaan Toomik on leidnud uue maalimisstiili, mis varjab, ei teagi, kas tahtlikult või tahtmatult ära tema väheke naivistliku käekirja. Teemaks on perekond ja suguvõsa, mustrid, kus pojad kasvavad isade seest välja ja ahel jätkub lõputult. Toomikult on ka video, milles demonstreeritakse inimtegevuse mõttetust. Agulimiljöös kõrgub objekt, mille kunagine funktsioon on ammu unustatud. Selle juures askeldab mees, kelle tegevuse sisu jääb vaatajale hämaraks. Taamal üritab juhuslikult kaadrisse sattunud kodanik kuuriust avada. Mõlema mehe ponnistused tunduvad võrdselt absurdsed, kuigi üks neist teeb kunsti ja teine seisab silmitsi olemelise väljakutsega.Mihkel Maripuu video puhul ütleb pealkiri „Tuleb mingil ajal mingist kohast ja läheb mingis suunas“ peaaegu kõik. Ka see töö on abstraktne, kus figuraalsus tuleb vahepeal kogemata sisse ainult tänu vaataja kujutlusvõimele. Filmitud on mingite asjade liikumist vees, sellest tekkivaid mullimustreid ja värve. Töö on üpriski meditatiivne ja see võikski olla selle praktiline funktsioon, kui seda peaks kellelgi tarvis minema.Komplektist kukub visuaalselt välja Soho Fond, kelle teos on ilmselgelt kantud pigem välisest motivatsioonis, mitte soovist oma sisemaalima kunstilise eneseväljenduse kaudu rahustada, vaid soovist midagi öelda. Tema sõnum on väga konkreetne ja karikatuurne. Presidendipaarist on saanud pabernukud ja taustal kõlavad vastuvõtu külaliste tutvustused. Too on teostatud reklaambänneri formaadis – see on erinevalt maalimisest tehnika, mille teostamiseks pole vaja lõõmavat inspiratsiooni ega sisemist sundi, vaid failide vahetamist internetis ja arvete kirjutamist ning maksmist. Ehk on see lihtsalt moodsam viis oma loovust väljendada.Eks selliseid kunstnikke, kelle peamine motivatsioon on sisemine sund, on kindlasti veel. Veispaku valik võib tunduda meelevaldne. Küllap ta on valinud need kunstnikud, kes talle endale meeldivad. Ja see ongi kuraatori õigus ning tegelikult isegi kohus. Aga õpetlik sõnum sellelt näituselt on, et kuulsus tuleb ikka välistest asjaoludest, nagu näiteks promo intensiivsus, mitte sellest, millist kunsti keegi teeb.
