Indrek Hirv: Johnny B. Isotamm oli loomult sõdur
Saatsin hiljuti Johnnyle laulusõnad, ühe vana marsi sõnad. Olin need saksa keelest kaunis mugavalt ümber pannud, mõtlesin sõpradele laulda anda – Sinimägedes langenud eesti poiste mälestuseks. Siin nad on: Mu kõrval seisis vennas -truu sõber ja kamraad.Ta oli minu silmaskõige armsam selles ilmas,truu sõber ja kamraad. Saab äkki kuuli rindutruu sõber ja kamraad.Ta langeb porihauda -mina tõmban kuuli rauda...truu sõber ja kamraad. Veel korraks vaatab silmatruu sõber ja kamraad,kui tahaks kätt mul anda -ma ei saa sind koju kanda,kallis sõber ja kamraad. Mu kõrval seisis vennas,truu sõber ja kamraad.Mul pisar läigib silmas -varsti näeme teises ilmas,truu sõber ja kamraad. Johnny vastas, et sõnad on head, aga arvas, et ega meie kaitsevägi seda marssi kasutusele ei võta – kuigi sellega maetakse praegu Bundeswehri langenuid – laulul on siiski viimase sõja lõhn liiga tugevalt küljes. Nüüd on see Johnny viimane kiri minule muidugi teise tähenduse saanud, saatja enda lahkumisega seostunud. Johnny oli loomult sõdur, Eesti eest võitleja. Kuigi Mordvas käsutamist vihkama õppinud ja ise ilmselt rangele korrale alluma võimetu, oli tema vabadusvõitluses ometi sügav sisemine korrastatus: ta korrastas ja arhiveeris oma elu viimastel aastakümnetel väga põhjalikult Eesti avaliku elu tegelasite kartoteeki ning vastas igale küsimusele ses vallas palju täpsemalt, kui küsija oli eeldanud – kus vangilaagris üks või teine oli surnud, millal tapetud või küüditatud. Mina kuulusin Johnny jüngrite hulka, kahekümneselt tassisin tema juurest keelatud kirjandust (ajakirja Sõdur aastakäike, välis-eesti ajakirju, masinal löödud põrandaalust vaba eneseavaldust) või istusin vaikselt nurgas, kui ta sõbrad (Mäll, Tulviste ja Runnel näiteks) millegi üle vaidlesid. Hiljem käisin nõu küsimas. Kui mind 1984. aastal Julgeolekusse ülekuulamisele kutsuti, käisin enne kiiresti Johnny juures (jooksin igaks juhuks paari Annelinna maja keldrist läbi, et võimalikke nuhke maha raputada), lasin endale sõnad peale lugeda, jätsin täpselt meelde, mida tohin ja mida ei tohi ütelda. Johnny oli ka üks väheseid, kes teadis mu plaanist Hollandisse jääda. Johnnyle ei meeldinud tänase Eesti juures mõndagi, ta oli tavaliselt tõre ja umbusklik, kui minu arvates oli põhjust mõne Eesti edusammu üle rõõmustada. Minule tundus see vahel ülekohtune, arvasin siis, et Johnny ei suuda lihtsalt oma võitlejahoiakust vabaneda. Nagu vana sõjamees, nagu väga kaua rindel olnud vana sõdur. Johnny võitlused on nüüd võideldud. Eks see teeb nukraks muidugi, pisar läigib silmas..., aga mõtlen ka, et Johnny elu oli kokkuvõttes õnnelik, tema töö kandis vilja, tema võitlus ei olnud asjatu, ta nägi – erinevalt paljudest oma vangilaagrikaaslastest – kuidas kurjus ja vale viimaks auku vajus. Johnny B. Isotamm aastal 1999 kultuurkapitali aastapreemiat vastu võtmas: 
