Arvustus: Johannes Aaviku päevik muutlikest aastatest
 Johannes Aaviku “Päevaraamatus” käib kroonikalik stiil käsikäes klassikalise ja harjumuspärase päevikuvormiga ja tulemus on hea – ajaloos nii olulised faktid, sündmused ja juhtumid jõuavad justkui muuseas ja vahepalana lugeja teadvusesse, moodustades kogu loole tummise raamistiku. Kes oskaks paremini keele kujunemist kirjeldada kui keeleteadlane? Nii saabki kogu elulises loos boonusena ülevaate ka eesti keele arenemisest, kujunemisest ja muutumisest. Aeg jätab kõigele oma pitseri, mida aastakümnete ja miks mitte ka –sadade järel on kuidagi kummaline lugeda. See kehtib ka Johannes Aaviku “Päevaraamatu” kohta – nii mõnigi koht selles teoses tõmbab suu muigele – on ju keel aastakümnete kiire käiguga üsna palju muutunud. Üldiselt oli “Päevaraamatut” hästi kerge lugeda – seal ei kohta liigset sõnavahtu ega ka liialt peenutsemist. Kogu kooslus mõjub äärmiselt lugejasõbralikult ja vahetult, joonistades nii pildi tosinast murrangulisest ja muutlikust ajast Eesti ja eestlaste elus. Loomulikult annavad hindamatu osa juurde dokumendi- ja käsikirjanäited, mis lisavad kõigile ajaloolistele teostele teise tasandi, pakkudes justkui otsest kontakti autoriga. Meeldib ka see, et autor ei jää ühtegi aastasse seisma, vaid peatub seal täpselt nii kaua, et lugejal igav ei hakkaks. Aastad on erinevad, nende tähendus samuti. Üldiselt jättis Johannes Aaviku “Päevaraamat” mulje kui õnnestunud päevik, mis pistab teadmiste mulda ka paraja portsu mälestuste ja tarkuse ivasid.
