ARVUSTUS: Gurmeeõhtusöök neljas vaatuses
“On vaja uusi vorme. Uusi vorme on vaja,” nõuab Tšehhovi “Kajaka” üks peategelasi, kirjanikuhakatis Kostja Treplev kirglikult. Maria Petersoni lavastus Theatrumis tõestab risti vastupidist – vana sisu on vaja üles leida. Ja siis talle delikaatselt vorm anda. Just sellist näidet autori taasavastamisest pakub Theatrumi “Kajakas”. Ilmselt on see üks harvu kordi viimastel aastakümnetel (ja mitte ainult Eesti teatris), kus “Kajakat” etendatakse neljas vaatuses. Kolme vaheajaga. Neljas erinevas ruumivariatsioonis. Sõnasõnaliselt ja kiirustamata.Ja see töötab! Tšehhov VHK lõpetajate esituses on korraga tolmukorrast ja tõlgenduste taagast prii; see on PÄRIS lugu, naljakas, nukker, nooruslikult uljas. Siinsed kallistused on soojad ja vihahood kirglikud.Esna mõisa õuel ja toas tegutseb kõige noorem (näiteja vanust arvestades) ja füüsiliselt kõige väetim riiginõunik Sorin, keda ma 30-aastase teatrivaatamise jooksul kohanud olen. Ja seejuures – kogu tegelaskonnast kõige elurõõmsam, kõige rohkem elu-usku tegelane.Siinse primadonna Arkadina kõmisev tämber mõjub mõisasaalis üleelusuuruselt. Samavõrd võimsad on tema hüsteeriasööstud ja Shakespeare’i mõõtmes armukadedus. Need II vaatuse alguse venivad minutid, kus Arkadina sammub, raamatut lehvikuna kasutades, mööda mõisaveranda serva. Aina kiiremini ja närvilisemalt…Kuni kohale lendleb 18-aastane aval ja armastust kiirgav Niina, kes täpselt teab – jajah, too Trigorin, kuulus kirjanik, näitlejanna arm, püüab järvel kala.Seesama palavikulisus kestab terve kolmanda vaatuse: Arkadina hellitab poega, läheb temaga pööraselt riidu, lepib, ent heidab samas pidevalt pilke verandaukse suunas – kas seal kusagil ei luura noorem võistleja?!Muidugi luurab…Sellised need inimesed (Tšehhovil) ju ongi. Tobedad. Armsad. Naljakad. Etteaimatavad. Ja selle karakterite kaasaegsuse on Maria Peterson “Kajakast” üles leidnud. Nii tšehhovlikult koomiline on näiteks Kostja Treplevi “armastab-ei armasta” õielehe-mäng – aga mitte karikakra, vaid äraõitsenud võilille valge lenduva keraga. Mitte et lavastuses ei oleks nauditavaid suuri kujundeid. On Maša ootamatu tants. Küünilise tohter Dorni ratastooliralli. Aga need on napid ja täpselt mõõdetud hetked, mitte iseseisvad ovatsiooni nõutavad teatraalsed etteasted.Ei, Esna mõisa “Kajakas” ei ole lõõgastav suveteatriõhtu igale maitsele. See on aeglane gurmeeõhtusöök heas seltskonnas. Väga noorte inimeste mängus oli esietendusel veel rabedust ja piinlikult täpset joonisejälgimist, aga mõte ja intensiivsus olid väga veenvalt olemas.
