EKKM-is avatakse täna õhtul arhitektuurist inspireeritud kuraatorinäitus
Gaston Bachelard’i tohutu töö ja fenomenoloogide kirjeldused on meile õpetanud, et me ei ela homogeenses ja tühjas ruumis, vaid vastupidi, ruumis, mis on laetud väärtustega, ruumis, kus võib kummitada ka fantaasia.  Michel Foucault  Arhitektuur on minu arvates suurepärane näide selle kohta, kuidas ideoloogia on töös just nimelt seal, kus sa arvad, et sa seda ei leia. Slavoj Žižek  Nägu ees vaatasin ruumi. Olin avastanud seina, mind mahutas ristkülikukujuline avaus - liiga nurgeline, et võinuksin uskuda seda nimelt minu keha jaoks tehtud olevat; liiga jahe ja sirgjooneline, et võinuksin pidada end selle lünga oodatud täiteks. /…/ Ruumis leiduvate esemete suhtes kujutasin enesest nähtavasti mingit vahevormi, kuna mu keharaskus jagunes kõikuvalt, ent kokkuvõttes kaunis võrdselt ei enam ega vähem kui kahele jalale. Anti Saar  Oma raamatus „Looking Awry” vihjab Slavoj Žižek, et maja, või ka arhitektuur laiemas mõttes, võib olla ekraaniks ihade projektsioonile. Ta toob näiteks Patricia Highsmithi lühijutu „Must maja”, mille tegevus toimub ühes Ameerika väikelinnas ja kus üks spetsiifiline paik – mahajäetud maja – toimib kui tühi pind, kuhu kohalikud mehed projitseerivad oma nostalgilisi ihasid ja moondunud mälestusi esimestest seksuaalsetest kogemustest. Majja sisenemine peaks väidetavalt olema eluohtlik ja on seega keelatud. Maja ümbritseb müstiline saladuseloor ja selle kohta liigub mitmeid legende: seal kummitavat, seal elavat hullumeelne, kes tapvat kõik sissetungijad jne. Linnakese uus elanik, noor insener, otsustab majja siseneda, leiab, et seal pole mitte kedagi ega mitte midagi ning naaseb võidukalt linnaelanike juurde. Avalikult kuulutades, et seal pole midagi – et Asja staatusesse tõstetud maja on tegelikult tühi -, taandab noor sissetungija nende fantaasiaruumi igapäevaseks, tavapäraseks reaalsuseks. Nagu ütleb Žižek, “kaotas ta erinevuse reaalse ja fantaasiaruumi vahel, võttes inimestelt koha, kus nad said oma fantaasiaid artikuleerida”. Võib-olla on ka käesoleval näitusel esinevatel kunstnikel majadega umbes sarnane suhe nagu Highsmithi jutustuse väikelinna elanikel. See ei ole arhitektuurinäitus, see on näitus arhitektuurist. Meid ei huvita antud juhul niivõrd arhitektid või nende arhitektuursed suursaavutused, kuigi mõned vägagi tähelepanuväärsed ehitised on paljude näitusel eksponeeritud teoste objektiks. Selle näituse raames ei huvita meid aga arhitektuur kui kunstivorm, vaid arhitektuur kui ihaekraan (sealhulgas poliitilistele ja sotsiaalsetele fantaasiatele), arhitektuuri seosed mälu ja ajalooga ning arhitektuur kui kehaline kogemus. „Must maja” on näitus arhitektuurist kui efektist, kui afektist, kui päästikust, mis paneb ihamasina liikuma, muutub obsessiooniks, sunnib kunstnikud sügavuti kaevuma mõne maja ideoloogiasse, ajalukku, konteksti või jäädvustama iga kummalist ebakõla või viga arhitektuuris. Mingis mõttes võib öelda, et kõigil osalevatel kunstnikel on fantasmaatiline suhe arhitektuuri, kuigi see võib ilmneda väga erineval moel. Arhitektuuri, maja kujutist või teatud ruumilist struktuuri kasutatakse siin ekraani või läätsena – kui musta maja – et peegeldada poliitilisi, ajaloolisi, mnemoonilisi, isiklikke, kehalisi ja isegi romantilisi aspekte seoses ehitatud keskkonna ja selle kaudu ka ühiskonnaga tervikuna. Kunstnikud: Jasmina Cibic, Dénes Farkas, Eve Kiiler, Karl Holmqvist, Paul Kuimet, Neeme Külm, Arne Maasik, Jüri Okas, Anri Sala, Mario Garcia Torres kaasategevad: Andres Kurg, Marko Raat & Hanno Soans Kuraator: Anders Härm Näitusega kaasneb buklett, mille kujundas Mikk Heinsoo ja mille tekstid tõlkis inglise keelde Juta Ristsoo. Näitusega kaasneb ka filmiprogramm, mille leiate EKKMi kodulehelt või näituse bukletist. Näituse avamine LAUPÄEVAL, 21. Juunil kell 19.00. Avamisele eelneb kell 18.00 EKKMi kohvikus toimuv Jasmina Cibici filmi “Fruits of Our Land” skriining ja vestlus kunstnikuga. EKKMPõhja pst.35avatud T-P 13-19
